Sotsiaaldemokraadid ei võta kaasvastutust keskerakondliku linnavalitsuse hämarate tehingute eest ja ootavad Rahvaliidult seisukohta, kas ka nemad ikka opositsioonis on.

Enne presidendivalimisi keerutas Keskerakond üles provokatiivse uudise, nagu oleksid sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliit neid Tallinnas koalitsiooni kutsunud. Oli siililegi selge, et võimatu on kutsuda võimule erakonda, kes seal juba niigi kaljukindlalt püsib.

Keskerakonna avalduse järel teatasime, et enne presidendivalimisi sotsiaaldemokraadid ühegi erakonnaga Tallinnas läbirääkimisi ei pea. Seejärel kutsus Savisaar Rahvaliidu Tallinnas koostööläbirääkimistele.

Reiljani partei oli seda Toompeal sõlmitud nn KERA leppest lähtuvat kutset juba ammu oodanud. Andsime rahvaliitlastele selgelt mõista, et kui nad sõlmivad Keskerakonnaga all-linnas ükskõik millise lepingu, on meie koostöö linnavolikogus automaatselt läbi. Pole ju võimalik, et osa fraktsiooni on koalitsioonis ja osa opositsioonis.

Sisepinged Rahvaliidus

Kahe partei kõnelused jäid aga õige pea venima. Põhjuseks paljuski teravad sisepinged Rahvaliidus. Nimelt valis Tallinna volikogu 7. septembril presidendi valijameeste kogusse kaheksa keskerakondlast ja kaks rahvaliitlast – Erika Salumäe ja Peeter Mardna.

Seejuures ei usaldanud Rahvaliidu juhid presidenti valima erakonnakaaslasi Maimu Bergi ja Aivar Kuusmaad. Ja seda väga lihtsalt põhjusel – nad oleksid väga suure tõenäosusega andnud oma hääle Toomas Hendrik Ilvesele. Nii juhtuski, et Tallinna valijate selgest enamusest ehk Ilvese taga seisvatest linnavolinikest ei pääsenud valijameeste kogusse keegi.

On selge, et eespool nimetatud provokatiivse avalduse ja valijameeste jaotusega ei ole Keskerakond usaldust enda vastu suurendanud. Kõik need sammud näitavad, et savisaarlased ei ole tegelikult huvitatud linnavõimu laiendamisest, sest siis läheks raskeks maksumaksja rahaga korruptsioonimaiguliste tehingute tegemine.

Pigem on nende huviks lõhkuda volikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning siduda rahvaliitlased seejärel koalitsiooniga eelarvemiljonite ja paari magusa ametikoha kaudu. Nii nagu Keskerakond Rahvaliitu alates tänavu märtsikuisest linnapea umbusaldushääletusest juba niikuinii meelitanud on.

Rahvaliit on seejuures väga raskes seisus. Ühelt poolt tahavad nad hirmsasti keskparteiga pealinnas ühte heita ja võimupirukast tüki saada, teisalt on neil aga värskelt meeles presidendivalimiste kibe kaotus, kus oma osa just Savisaare liigsel usaldamisel.

Sotsiaaldemokraadid on see-eest end väga selgelt positsioneerinud. Meil puudub igasugune soov võtta kaasvastutust Keskerakonna järjest uute skandaalsete tehingute eest. Nii jätkame Tallinna volikogus opositsiooni ridades.

Kahepalgeline mäng

Rahvaliidul on aga viimane aeg lõpetada kahepalgeline mäng. Ootame neilt selgelt seisukohta, kas nad soovivad Keskerakonnaga koos tallinlaste varaga hämaraid tehinguid sooritada või on nad ühemõtteliselt opositsioonis.

Ja kui peakski juhtuma ime, et Keskerakond ka sotsiaaldemokraate Tallinnas koalitsiooniläbirääkimistele kutsub, on meil väga konkreetsed programmilised eeltingimused.

Me nõuame Vabaduse väljaku ja teiste linna kinnistute arendamiseks avalike konkursside korraldamist, kõigi oluliste linna arengut puudutavate otsuste linnavolikogus kinnitamist, linnale kuuluvate ettevõtete ja haiglate juhtimise politiseerimise lõpetamist, linna meediakulude olulist vähendamist, Harju tänava hävinud osa hoonestamiseks ideedekonkursi korraldamist ja Tallinna lahte kavandatud hirmkallist Kalevipoja kujust loobumist.

Me ei saa nõustuda, et Tallinn on ühe partei omand. Tallinn peab olema kõigi tallinlaste oma, demokraatlik Euroopa Liidu liikmesriigi pealinn.

Nende tingimustega nõustumine tähendaks Keskerakonna senise bütsantsliku jaga-ja-valitse-poliitika lõppu. Sellest on aga vist liialt ilus unistada.