Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arhiiv

:

89 aastapäeva – sinimustvalgega ja ilma

Sõjaväeparaad marssis üle Peetri platsi, nüüdse Vabaduse väljaku kohe Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre. Riigivanema, hiljem presidendi vastuvõtt oli aga sõjaeelses Eestis tagasihoidlik sündmus, mille kajastamisel piirdusid ajalehed vaid mõne reaga.

Tallinna saabus 1918. aasta 24. veebruar segaste meeleolude saatel. Sadamas pesitsesid ja paugutasid alles kommunistid, Haapsalu poolt marssisid Tallinna peale keiserliku Saksamaa väeüksused. Keegi ei teadnud täpselt, millal nad kohale jõuavad või mis üldse saab.

Kuid kesklinn oli eestlaste käes. Ja see tõsiasi kasutati ära… kleepimiseks. Veider tõdeda, aga kliister ja hari olid need riistad, mille abil Eesti Vabariik paberilt tegelikkusesse astus. Kleebiti ju Eesti iseseisvuse manifeste.

Eestimaa Ajutise Maanõukogu Päästekomitee manifest oli valminud 20. veebruari paiku. Niisiis – 24. veebruaril oli otsus Eesti iseseisvumise kohta juba mitme päeva vanune. Ent olukorras, kus Lääne-Eestisse olid tunginud sakslased, mujal aga võimutsesid alles punased, seisis manifest alles paberil ja selle olemasolust teadis võrdlemisi piiratud ring inimesi.

Manifesti ei olnud võimalik paljundada ega üles panna, ammugi ajalehes avaldada. Paraku oli just seda hädasti vaja. Ükski otsus, seadus ega deklaratsioon ei jõustu enne, kui ta on avalikult maha kuulutatud. Selline on iidne või koguni ürgne põhimõte.

Rahvuslike liidrite põuetaskuis tulitanud manifest pääses vallale 23. veebruaril, kui avanes võimalus seda kuulutada Pärnus. Manifest loeti Endla rõdult suurele rahvahulgale ette ja lauldi hümni.

24. veebruaril jõudis see päev kätte ka Tallinnas. Uuemad uurimused näitavad, et mingit suurt pidulikku keskset ja ametlikku väljakuulutamist (nagu teame Maximillian Maksolly maalil) ilmselt ei toimunudki.

Seda polnud lihtsalt vaja – vaja oli üks tekst võimalikult laialt teatavaks teha, ja selleks oli selle üleskleepimine kõige tõhusam. Lisaks saadeti kõikjale käsk pidada iseseisvuse sünni puhul jumalateenistusi. Riigi sünnist andsid teada ka kirikukellad.

Võiks küsida, miks me ei tähista oma riigi aastapäeva 23. veebruaril. 1919. aastal otsustati siiski, et manifesti avaldamine pealinnas ja esimese valitsuse moodustamine on olulisemad. Just 24. veebruaril võis nentida, et iseseisvus on tõesti välja kuulutatud.

Hiljem kerkis üles teinegi võistleja iseseisvuse avapäeva kohale – 28. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Tähtis samm, kuid mitte veel uue riigi rajamine. Nii jäi riigi sünnipäev 24. veebruarile.

Mingi kummalise juhuse sunnil on Eesti Vabariigi kolm kõige olulisemat tähtpäeva sattunud rahvakalendri tähtpäevadele: Tartu rahu aastapäev on ühtlasi küünlapäev, vabariigi aastapäev on madisepäev, võidupüha on jaanilaupäev.

Nii et üks madisepäev on toonud meile suure kaotuse 1217. aastal ja teine suure võidu 1918. aastal.

Juba 1919. aastal loodi oluline traditsioon, tähistades riigi esimest aastapäeva sõjaväeparaadiga Vabaduse väljakul. Tollal oli see alles Peetri plats, kus kõrgus Peeter I ausammas. Too pronksmees kadus muide varsti, ja ilma üleliigse lobata.

1919. aastal oli sõjaväeparaad kõige loomulikum asi – Vabadussõda alles käis ja mehed olid relvis. Kuid sõjaväeparaad on loomulik asi ka rahuajal ja nii seda peetigi igal aastal. Seda traditsiooni võis murda vaid pakane. Nii juhtus näiteks 1932. aastal.

Lisaks paraadile tähistati vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistuste ja mitmesuguste aktuste ning kontsertidega kogu Eestis.

Riigivanem ja hiljem president korraldasid küll õhtul oma residentsis peamiselt välisdiplomaatidele mõeldud vastuvõtu, kuid see ei huvitanud ei pressi ega avalikkust kuigivõrd. Ajalehed pidasid seda vaevalt nupu vääriliseks.

Eriti suurejooneline oli aastapäeva tähistamine 1938. aastal. Vabaduse väljak oli dekoreeritud rikkalikumalt kui kunagi varem, lisaks arvukatele muudele üritustele toimus õhtul ka vägev ilutulestik.

Muide, vabariigi aastapäeva nimetati noil aastail paljuski nii, nagu kellelegi meeldis – enamasti kas iseseisvuspäevaks või vabaduspäevaks.

Mäletan kirjeldamatut sisetunnet, vaadates kõige süngemal Brežnevi ajal koos kaastudengitega kinokroonikat vabariigi aastapäeva paraadist 1940. aastal. Eesti sõjavägi, Eesti lipud, Eesti president… Presidendi põhisõnum oli, et ajal, kui kogu maailm põleb sõjatules, tuleb õnnelik olla, et Eestil on seda õnnestunud vältida.

Nii ütles ta 1940. aasta veebruaris.

Nõukogude võimu ajal püüti vabariigi aastapäev muidugi rahva mälust täielikult välja rookida. Saksa okupatsioon oli olnud leebem: 24. veebruari võis tähistada, ja isegi suurelt, kuid mitte vabariigi aastapäeva, vaid vabaduspäevana.

Samasugune lugu oli hümniga. Seda tohtis laulda ja koguni hümniks nimetada, aga mitte Eesti Vabariigi, vaid rahvushümniks.

Vabaduspäevaks oli 24. veeb-ruari nimetatud varemgi, kuid siis oli tegu metafooriga. Nüüd muutus erinevus sisuliseks, sest riiki enam ei olnud ja saksa ülemustele poleks selle liigne meenutamine meeldinud. Seevastu abstraktne vabadus – palun väga. Kellel võiks midagi olla vabaduse vastu.

Siin peitub irooniline analoogia 1989. aastaga, kui 24. veebruar ühtäkki tagasi tuli, kuid sõnu «Eesti Vabariigi aastapäev» ei suutnud mõnigi äsjane kommunist siiski välja öelda. Kuid suutis öelda «iseseisvuspäev».

Pagulastel kujunes üldiseks just «vabariigi aastapäev», isegi sel määral, et Rootsi eestlased kippusid ka Rootsi rahvuspüha vabariigi aastapäevaks nimetama, mis alati rohkesti nalja ja aasimist tekitas.

Siinpool merd oli asi naljast kaugel. Aeg-ajalt nähti 24. veebruaril sinimustvalget lehvimas, näiteks 1977. aastal Tartus Vanemuise katusel. Lehvis õige mitu tundi, kui õigesti mäletan. Kolm aastat hiljem nähti lippe lausa mitmel pool. Veidi kahinat… ja Karl Vaino valitsusaeg läks edasi.

Õudne, kui järele mõelda.

Alati ei pidanud see lipp olema, millega vabariigi aastapäeva meeles peeti. Võis ka nii, nagu tegi minu klass Tartu

II keskkoolis 1977. või 1978. aastal – pandi end vähe paremini riidesse ja seati lips keskmisest otsemaks. Õpetajad kas ei taibanud või tegid näo, et ei taipa.

Kuid oli ka neid, kes kasvasid üles korralike nõukogude inimestena. Neil seostus 24. veebruar hoopis nn valimistega, mida nõukogude võim mulle teadmata põhjusel armastas korraldada just sel kuupäeval.

Niisiis käidi «valimas», see tähendab mingit paberit mingisse kasti laskmas. Miks? Sest ülemus käskis. Hääletustulemus oli ette teada, vastuhakk mõttetu – mis seals ikka.

Üksikud läksid siiski kabiini ja tõmbasid ainsa kandidaadi nimele joone peale. Mõni võttis selleks koguni väikese joonlaua kaasa, sest käis kuulujutt: niipea, kui on vähegi sikerdamise moodi, loetakse sedel rikutuks, aga kõik rikutud sedelid loetakse poolthäälteks.

Igaüht, kes kabiini sisenes, põrnitseti komisjonilaua tagant umbusklikult, kuid süda tuli kõvaks teha. Pärijale võis ju alati vastata: ma lisasin kandidaadi nimele paar kiidusõna.

Enamasti tuldi valimisjaoskonda siiski vaid selleks, et sedel pikemata kasti visata ning siis viinereid, banaane ja õlut osta. Mäletan 1985. aastat, kui kõndisin Tallinnas mööda Endla tänavat jaoskonna poole. Vastu tulnud Leonhard Lapin pillas möödaminnes vaid: «Õlut veel on.»

Nii me seda tähistasime, kuni saabus 1988. aasta ja Eesti riigi aastapäev udust välja astus.

Tallinnas seisis Tammsaare monumendi juures vaikiv rahvamurd, laskmata end provokaatoritest häirida.

Julgeolekujõududel oli näpp päästikul, õhk elektrit täis. Nii mõnigi tänane prominent unustaks meelsasti, mida ta tol päeval Vabaduse (Võidu) väljakule aetud veoauto kastist kõneles.

Ent issanda teed on imelikud. Juba aasta pärast vaatasime üheskoos pisarsilmil pealt, kuidas Pika Hermanni otsa kerkib sinimustvalge lipp.

Täies mahus võis vabariigi aastapäev tagasi tulla vaid koos riigi ja presidendiga, niisiis 1993. aastal. Taas peeti sõjaväeparaad, taas toimusid aktused, kontserdid ja presidendi vastuvõtt.

1993. aastal tervitas president külalisi Estonias, siis kolis vastuvõtt mõneks aastaks Sakala keskusse, siis tuli Estoniasse tagasi.

Vastuvõtt hakkas elama oma elu. Esialgu ei olnud tegemist millegi erilisega ja ka televisioon ei tõtanud otseülekannet tegema. Kätlemine polnud veel mingi eriline tseremoonia, vaid külalise ja kutsuja normaalne teretus, mida toimetati trepimademel, enne pidulikku kontsertaktust.

Kuid vaid mõne aastaga kasvas sellest välja «pingviinide paraad», õhtu nael, kõmuajakirjade maiuspala ja rahvuslik telemagnet.

Milliseks kujuneb vabariigi aastapäeva edasine käekäik? Mida veel välja mõeldakse? Elame-näeme. Peaasi, et see käekäik oleks hästi pikk.

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Sponsoreeritud artiklid
Gallup

Kas ootad lumist talveilma?

Küsitluses on osalenud 7688 inimest
Gamefriik
Viimased uudised
TervisKõik
Majandus24Kõik
SportKõik
JõulueriKõik
TallinnCityKõik
NaineKõik
48h populaarsemad teemad
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
MaailmKõik
TarbijaKõik
ArvamusKõik
VIIMASED GALERIID
Ajakiri HelloKõik
Postimees +Kõik
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
SOOV.EE
JuhtimineKõik
Sünnipäevad

Palju õnne!

Tiit Pääsuke

73

Tiit Pääsuke

maalikunstnik

Jüri Ilvest, 62

riigikohtunik

Horoskoop
Tartu PostimeesKõik
60 PLUSSKõik
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
Valuutakursid
USD
0,814 EUR
GBP
1,274 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,106 EUR
RUB
0,014 EUR
=
Kursid seisuga: 19.12.2014
Postimehe google+ leht