President Barack Obama administratsioon peab tõrjuma USA vabariiklaste, mitmete sõjaväeanalüütikute ja raketitõrjeplaani kriitikute süüdistusi, et USA otsus loobuda Ida-Euroopasse plaanitud raketikilbist on järeleandmine Venemaale.
Obama administratsioon eitab järelandmist Venemaale
21. september 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Senati relvateenistuse komitee liige ja Obamaga USA presidenditoolile kandideerinud John McCain leidis, et lisaks järeleandmisele on Ühendriigid rikkunud Poola ja Tšehhiga sõlmitud kokkuleppeid. McCaini hinnangul tuli Obama administratsiooni otsus loobuda raketikilbi osiste paigutamisest Poola ja Tšehhi territooriumile Ida-Euroopale halval ajal, sest sealsed riigid tunnevad muret Venemaa revisionistliku käitumise pärast ning pelgavad Gruusia sõja või Ukraina gaasikriisiga sarnanevaid avantüüre, kirjutas New York Times.
«Need, kes ütlevad, et me kärbime Euroopa raketikaitsesüsteemi, on kas valesti informeeritud või saavad valesti aru, mida me teeme. Seda nihet on isegi moonutatud mingisuguseks järeleandmiseks Venemaale. Venemaa hoiak ning võimalik reaktsioon ei mõjutanud minu soovituses presidendile mitte mingit osa,» kinnitas vabariiklasest kaitseminister Robert M. Gates, kes samas möönis, et varasemasse plaani vaenulikult suhtunud Vene võimueliidi toetus uuele raketiplaanile oleks «ootamatu ja teretulnud».
New York Times tõdes aga oma juhtkirjas, et sel nädalal New Yorgis taas oma Venemaa kolleegi Dmitri Medvedeviga kohtuv Obama peab avalikkusele selgeks tegema, et Ida-Euroopa raketikilbist loobumine polnud USA ja Venemaa vahelise tehingu tulemus. Lisaks peab Obama väljaande hinnangul Medvedevile kinnitama, et Washingtoni ja laiemalt kogu alliansi suhete paranemine Moskvaga sõltub otseselt Kremli käitumisest oma naabritega.
Siiski tuleb Obamal arvestada sellega, et otsus korrigeerida raketiplaani võib anda hoogu juurde Venemaale, mille liidrid tõlgendavad seda diplomaatilise võiduna. Ühtlasi võib Vene võimueliidile jääda ekslik mulje ameeriklaste kavatsustest, positsioonist ja valmisolekust olla kaasatud Euroopasse ning sellest, millisel määral ameeriklased peavad end Ida-Euroopaga poliitiliselt seotuks.
Kahtlemata on USA hiljutine otsus pragmaatiline. USA kava kohaselt paigutatakse 2011. aastaks SM-3 püüdurraketid USA mereväe Aegis-klassi tulejuhtimissüsteemiga varustatud laevadele ja saadetakse Euroopa niinimetatud ohupiirkondadesse. Need raketid pole tehniliselt küll nii võimsad kui Ida-Euroopasse kavandatud süsteem, kuid on märgatavalt odavamad. Ühendriigid vajavad raha aga käimasolevateks sõjalisteks operatsioonideks ja muude konventsionaalsete sõjaliste võimete väljaarendamiseks.
Kuigi luureandmete järgi pole Iraani kaugmaaraketiprogramm arenenud nii kiiresti, kui varem kardeti, ja Bushi administratsiooni ajal kurjuse teljele paigutatud riik ei saa selliseid rakette väidetavalt enne 2020. aastat, leiavad paljud analüütikud, et USA otsus keskenduda islamivabariigi lühi- ja keskmaarakettide ohule pole siiski piisav. Rakett, mida püüdmiseks rakendatakse, peab mõistagi olema võimsam ja hüpoteetilises olukorras, kus Euroopa suunas on tulistatud kontinentidevaheline rakett, jääks plaanitud kaitsesüsteemist väheks.
Raketitõrje temaatika tekitab pingeid ka esindajatekojas, mille vähemuses olevate vabariiklaste liider John Boehner süüdistas presidenti koguni selles, et riigipea tühistas kõige tõhusama kaitsesüsteemi projekti, mis Ühendriike Iraani eest kaitseb. «Iraan on juba näidanud oma võimekust kaugmaarakettide arendamisel. Neil on nii võimekus kui ka tahe edasi liikuda,» lisas üks Bushi administratsiooni raketikaitseplaani peamisi arhitekte Robert Joseph.
Josephil on kahtlemata õigus, sest veel viis aastat tagasi polnud Iraanil sellise lennuulatusega rakette, nagu neil praegu on. Neil polnud ka töökindlat tahkel kütusel töötavat raketti, mida saab kiiremini kasutada ja mis on töökindlam. Viimastel andmetel võib Iraani tahkekütusega rakett küündida koguni 3500 kilomeetri kaugusele, mis katab suurema osa Euroopast.
Siiski on kaitseminister Gates lubanud, et teises faasis, mis peaks algama umbes 2015. aastal, rajatakse Lõuna- ja Kesk-Europasse ka maapealsed süsteemid, kuid ta ei täpsustanud nende võimalikku asukohta. Taas on tekkinud ka spekulatsioonid, et raketikilbi radari võiks paigutada hoopis Gruusiasse või Aserbaidžaani, mis ärritaks raketikilpi teravalt rünnanud Venemaad veelgi enam.