Viimastel aastatel on palju räägitud keskkonnasõbralikust biokütusest, mille kasutuselevõtt peaks vähendama maailma energiasõltuvust toornaftast ja pidurdama globaalset soojenemist. Miks on aga viimased uuringud seadnud biokütuse loodussäästlikkuse kahtluse alla, uuris Jürgen Tamme.
Energiat tarbime me kõik ja seetõttu on oluline, et taastumatu fossiilse kütuse nagu nafta või kivisüsi kõrval leiduks ka teistsuguseid energiaallikaid.
Üheks perspektiivikamaks alternatiiviks naftale ja söele on taaskasutatavatest toorainetest tehtav biokütus. Viimast toodetakse biomassist, eelkõige taimsetest õlidest, kuid ka loomsetest rasvadest.
Toormaterjalist lähtuvalt jagatakse biokütus biodiisliks, mida valmistatakse eelkõige rapsiõlist, ja bioetanooliks, mille alusaineks on suhkrut või tärklist sisaldavad orgaanilised ained.
Biomassi leidub suurtes kogustes
Biodiislit võib edukalt kasutada diiselmootorite kütusena ja seda on võimalik ka pärisdiisliga segada. Bioetanooli saab kasutada bensiinimootorites, kuid need tuleb enne ümber ehitada.
Biokütuse suurimaks plussiks peavad teadlased seda, et see on väävlivaba ja seetõttu looduses kergesti lagunev. See ei ohusta pinnast ja seeläbi ka pinnavett.
Lisaks leidub biomassi suurtes kogustes ja seda pole vaja importida, mis suurendab riikide sõltumatust välismaailmast.
Sarnaselt fossiilsetele kütustele sisaldavad ka biokütused eluks vajalikku süsinikku, mille põlemisel paiskub õhku palju süsinikdioksiidi, mis omakorda tekitab globaalset soojenemist. Kuid biokütuste põlemisel satub seda atmosfääri tunduvalt vähem ehk sama palju, kui tarvitavad kasvamiseks ära taimed.
Seetõttu peakski süsinikurikaste fossiilkütuste asendamine loodussõbralikumate alternatiividega vähendama globaalset soojenemist, kuid viimased uuringud on selle paraku kahtluse alla seadnud.
Nimelt tuleb tõdeda, et biomassi tootmise juures laristatakse liiga palju. Tootlikkuse suurendamiseks kasutatakse palju väetisi ja kemikaale, mis seavad ohtu mullastiku ja pinnavee.
Kuid veel suurem probleem on asjaolu, et vajaliku biomassi tootmiseks ei jätku lihtsalt maad.
Näiteks on viimastel aastatel nõudlus teravilja järele hüppeliselt kasvanud ja selle põhjuseks ei ole mitte inimeste suurenev isu teraviljatoodete järele, vaid just nimelt teravilja kasutamine biokütuse tootmises.
1990. aastatel oli toornafta odav ja nõudlus biokütuse järele seetõttu väga väike. Nafta hinna tõus põhjustas aga biokütuse suurema kasutuselevõtu.
Ameeriklased juba tunnevad suurt muret selle üle, et nende hommikusöögi hind on märgatavalt kasvanud, sest apelsinimahla hind kerkis eelmisel aastal veerandi, munad viiendiku ja piim viie protsendi võrra. Samuti tõstsid hindu teraviljatooteid valmistavad ettevõtted.
Põllul jääb toidule vähem ruumi
Ajakirja Economist andmetel on bioetanooli valmistamiseks kasutatav maisi kogus Ühendriikides seitsme aastaga kolmekordistunud. Kuna üha rohkem kasvatakse maisi, siis jääb põllulapil vähem ruumi soja ja nisu jaoks, mis kergitab ka nende hinda.
Biokütuse laialdasema kasutuselevõtu peamine võtmeküsimus ongi, kuidas suurendada tootlikkust ilma keskkonda kahjustamata.
Teadlased on juhtinud tähelepanu sellele, et vihmametsad on vähenenud, sest selle alasid kasutatakse biokütuse tootmiseks vajalike energiarikaste kultuuride kasvatamiseks. Ühe kultuuri kasvatamisele keskendudes seatakse aga ohtu bioloogiline mitmekesisus.
Suured plaanid biokütuse tootmiseks
Geneetiliselt muundatud maisi ja nisu kasutuselevõtt võiks suurendada tootlikust, kuid see on kallis ja takerdub poliitilistesse vastuoludesse. Tehniliselt muundatud teraviljade kasvatamine biokütuse tootmiseks on juba tekitanud pöördumatuid kahjusid toiduks kasutatavatele kultuuridele.
Kuna biokütuse tootmise juures on oluline säilitada ökoloogiline stabiilsus ja vähendada reostussurvet keskkonnale, siis ei tule geenmuundatud toodete kasvatamine biokütuse tootmiseks kõne alla.
Teadlased on välja pakkunud võimaluse, et tulevikus võiks suure osa biokütuste toorainest anda lühikese kasvutsükliga kultuuride kasvatamine, mis ei konkureeriks toiduaineid tootva põllumajandusega.
Nii oleks võimalik hoida tooraine hind madalal ja suurendada ka tootlikkust.
Kuid kõigele sellele vaatamata on plaanid suured. Maailma suurima biokütuste tootja Euroopa Liidu kehtestatud direktiivide kohaselt peab 2020. aastaks liikmesriikide biokütuse osakaal olema kümme protsenti.
Ameerika Ühendriigid soovivad biomassi sektorist teha oma majanduse tugisammast ja plaanivad samaks tärminiks toota biomassi baasil 20 protsenti kütusest.
Biokütus ja F1
1990. aastatel täiustasid mootoriarendajad diiselmootori töökindlust niikaugele, et maailma ühe kõige legendaarsema ja raskema Le Mansi 24 tunni võidukihutamise võitis eelmisel aastal esmakordselt diiselmootoriga Audi R10.
Sellega tehti autospordiajalugu, sest varem olid võidutsenud vaid bensiinimootoriga masinad, kuigi juba varem sõideti mitmes vormelisarjas ka näiteks piiritusega.
Diiselkütuse abil edasi liikuva Audi võit tähendas murrangut, sest Rahvusvaheline Autoföderatsioon (FIA) on pärast seda pingutanud, et võidusõit muutuks keskkonnasäästlikumaks.
Soov on võtta kasutusele keskkonnasõbralikud biokütused ja vähendada heitgaase, kuid samas säilitada vormelisarja atraktiivsus.
Selleks leppisid FIA ja F1 autotootjad kokku, et hakatakse soodustama hübriidtehnoloogia kasutuselevõttu. Sellisel juhul toimib mootor generaatorina, mis pidurdamisel akusid laeb ja aitab seeläbi energiat säästa.
FIA juht Max Mosley põhjendas reeglite muudatust sellega, et maailma arenenuim tehnikaspordiala peab olema ka kütuse valdkonnas tavaautodest ees. (PM)