Prokurör ootab tõde Estonia huku kohta vrakiuurijatelt

Sel suvel hargnes Läänemerel spioonimäng kaubalaeva Arctic Sea ümber. Kas teie mõtted rändasid neid uudiseid lugedes ka Estoniaga juhtunule?

Ei, ma ei tõmbaks mingeid selliseid paralleele. Võib-olla on sarnane see, et arvatavasti ei ole ka Arctic Sea osas võimalik teatud osa inimesi kunagi veenda, mis seal tegelikult juhtus. Kui asi on sellise segadusega alanud, siis ükskõik, mida pärast juhtunu kohta ka öeldakse – väga suurele ringile inimestele ei ole seda enam võimalik tõestada. Ka Estonia puhul on grupp inimesi, omakseid, keda on praegu väga raske veenda… mingisuguses versioonis.

Teie viimane aruanne, mille esitasite valitsusele veebruaris, lõpeb umbes niisuguste sõnadega: kui keegi tahab veenvalt tõestada, et kõikvõimalikud vandenõuteooriad ei vasta tõele, tuleb uurida laeva keret. Kuid seda ei ole siiani tehtud.

Jah.

Aga see ongi ju kõigi kahtluste peamisi allikaid! Miks ei ole laevakere korralikku uurimist teie arvates ette võetud?

Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Ei tea. Ma ei oska öelda, miks seda ei ole tehtud.

Kuidas teie kui prokuröri instinkt ütleb: kui on vähegi alust kahtlustada mingit kuritegu, peaks ju kasutama kõiki võimalikke vahendeid selle kahtluse kõrvaldamiseks ja tõe väljauurimiseks?

Jah, minu nägemus oleks küll selline. Aga ma ei tea, mismoodi nägid neid asju inimesed, kes töötasid neil kohtadel 1994. aastal.

Siin võib tuua kaks paralleeli: mõne aasta eest läks Vaindlo saare kõrval põhja üks laev, millel oli lastiks natukene alumiiniumi (2006. aasta märtsis uppus seal Runner 4 – toim). Ükski inimene surma ei saanud, alumiiniumikangid olid peal. Kahe nädala jooksul korraldati sukeldumine, filmiti laeva. See laev on täpselt sama sügaval kui Estonia – 80 meetri sügavusel.

Samamoodi toimiti siis, kui kopter alla kukkus (2005. aasta augustis kukkus Tallinna lahte Copterline’i kopter – toim). Hukkunuid oli 14. Juba järgmisel päeval läksid tuukrid alla inimesi otsima.

Nüüd tuleme Estonia juurde: laev läks põhja 28. septembril ja tuukrid laskusid alla 1. detsembril ehk kaks kuud hiljem. Laev uppus, 800 inimest oli mere põhjas ja kahe kuu jooksul ei tehtud ühtegi sukeldumist, et vaadata, mis siis ikkagi juhtus!

Võib-olla keegi ikka läks, aga me ei tea sellest?

Jah, seda on natuke raske uskuda, võrreldes teiste, palju väiksema tähtsusega õnnetustega.

Üks vandenõuteooria ju ongi tegelikult tõeks osutunud. 1994. aastal töötasin ma ajalehes ning mäletan hästi, et juba siis liikusid jutud Estonial veetud relvadest. See on ju nüüd tõeks osutunud – vähemalt kahel õnnetusele eelnenud nädalal veetigi laeval relvi. Kas võib olla mingi seos Estonia kui relvaveokanali ning laevahuku vahel?

Ma ei oska seda öelda. Estonia materjalidega tutvudes jõudsin äratundmisele, et spekulatsioonidega tegelemine ei vii kuhugi. See, et tollal neid relvi veeti, et Vene sõjavägi toona tõesti relvi müüs ja nende transportimiseks võidi kasutada ka tsiviilkanaleid – ilmselt see nii oli. Aga see kõik ei ütle tegelikult midagi õnnetuse kohta. Isegi kui tuvastataks, et ka hukuööl oli laevas mingi saadetis, ei ütleks see midagi õnnetuse kohta.

See ei ütle, aga paneb mõtte tööle. See sama riik, mille peale me mõtleme, laskis kümmekond aastat varem alla Lõuna-Korea reisilennuki, et oma vastastele teatud sõnumit saata.

Nõus, aga ma kardan, et siitkaudu kuhugi jõuda..... Kui mõelda, miks selle küsimusega üldse tegeleda, siis sellepärast, et väga suur hulk hukkunute omastest – eriti Rootsis, kus hukkunuid oli kõige rohkem – ei lepi praeguse olukorraga. Nad tahavad uut uurimist ja on seda 15 aastat nõudnud. Olen päris paljudega neist kohtunud ning inimlikult on tunda, et nad on üsna masendunud ja pettunud kogu selles demokraatias, kus nad on oma arust elanud. Nad ei soovi mingit vandenõuteooriat tõestada, vaid saada teada, mis laevaga juhtus.

Jõuda lahenduseni läbi selle, et tuvastame, kas laeval olid relvad, narkootikumid või kurdi põgenikud… See ei anna meile vastust küsimusele, miks laev hukkus.

Ainus viis seda vastust saada on alla minna?

Jah. Selleks, et see vastus saada, on üks väga lihtne moodus: minna sinna alla, filmida laeva sellises ulatuses, nagu see võimalik on.

Kui just hapnik ootamatult otsa ei saa, nagu ühel sinna sukeldunud ärimehel juhtus.
Tuleb teha nii, et seda ei juhtuks. Aga nii saaksime edasi. Oma viimases raportis püüdsin anda ülevaate teadlaste konsortsiumide tehtud uuringuist, kas Estonia hukkumise praegune versioon on füüsikareeglite järgi võimalik. Või kas mõni teine versioon on võimalik.

Raportit lugedes jäi mulje, et üks kahest 2005. aastal tehtud uuringust viitab, et laeva käitumine jätab võimaluse, et lisaks ära murdunud visiirile võis tal ka keres olla auk.

Jah. Aga need on ikkagi simulatsioonid arvutitarkvara ja mudelkatsetega. Tegelik elu võib olla midagi muud, võib-olla teadlased lihtsalt eksivad. Seepärast olekski vaja täpsemat uurimist. (Järgnevalt peatub Kurm detailsemalt laeva kiirusega seotud küsimustel – mitmed tõendid nimelt viitavat, et Estonia kiirus ei pruukinud õnnetuse hetkel olla nii suur kui praegu arvatakse. Laeva kiiret uppumist seletatakse praegu aga just maksimaalse, ligemale 15-sõlmelise sõidutempoga – toim.)

Võib-olla kõige olulisem moment, mis kogu teemat puudutab, on järgmine. Laeva koguruumala on 78 000 kuupmeetrit. Kui 2100 kuupmeetrit sellest on õhku, siis laev põhja ei vaju. Selle joonisel moodustavad punased ruumid 2050 kuupmeetrit (Kurm näitab laeva joonisel kahte punasega toonitud piirkonda – toim). Kui need ruumid – abimasinate ruum ja kontrolliruum – oleksid olnud veest tühjad ja kõik muud kohad vett täis, siis oleks laeva uppumine ikkagi veel väga piiri peal.

Aga neil ruumidel ei ole ühendust autotekiga. Mis tähendab, et neisse ruumidesse ei saanud vesi tulla autoteki kaudu. Neisse sai vesi voolama hakata ainult väikestest ventilatsiooniavaustest, siis, kui laev oli juba täiesti ümber. Kuidas need ruumid veega täitusid? Lisaks jäi õhku lõksu ju kindlasti mujalegi. Õhukogus, mis laeva pinnal hoiaks, on nii väike, et on väga raske selgitada, kuidas see kõik laevast väljus.

Konsortsiumi katsed laevamudeliga näitasid, et laev pidanuks mingi aja igal juhul püsima veepinnal, tunnistajate ütluste kohaselt uppus laev aga väga kiiresti. Et laev nii vähe aega veepinnal püsis, pidi vee sissevool olema väga võimas. On raske seletada, kuidas laev nii kiiresti veega täitus. See [kiire uppumine] on põhimõtteliselt võimalik, aga vähemalt sama tõenäoline või veel tõenäolisemgi on, et ta oleks pidanud püsima veepinnal kauem.

Nüüd võidakse öelda, et kui Kurm niimoodi räägib, siis järelikult Kurm toetab teooriat august laeva keres. Mina tahan öelda, et on võimalik ka auguteooria, mis on kooskõlas praeguse hukuversiooniga.

Kuidas?

Väga lihtsalt. Kui visiir kukkus eest ära, ei saanud see ju sekundiga põhja minna – koonusekujuline, nagu see on. Ükski asi ei upu otsemaid. See jäi kindlasti sinna ulpima ja laev küttis talle otsa. On teoreetiline võimalus, et seesama visiir lõhkus kuhugi kriitilisse kohta meetrise avause ning see oligi oluline kaastegur, et põhi täitus veega. Ja selleks ajaks, kui laev oli ümber keeranud, oli all juba nii palju vett, et laev läkski põhja.

See on lihtne võimalikkus. Kas see nii on või mitte, seda ei saa ümber lükata ega tõestada muul viisil kui vaadata, mis seisus on laevapõhi. See ei tähenda veel vandenõuteooriaid, see ei tähenda, et kuskil oli pomm ja laev lasti õhku. Aga on väga raske öelda, miks on vraki filmimine olnud nii suur tabu.
-----------------------------------------------------------

Kas Estonia hukkumine mõjutas Eesti mainet?

Raul Rebane
kommuni­katsiooni­konsultant:

Aeg parandab haavad. Tol perioodil ei osatudki võib-olla nii väga kommunikatsiooniteoreetiliselt mõelda. Kuid suuri valevalikuid ei ole minu meelest tehtud.

Aastapäev avaldab praegu muidugi mõju, sest ilmuvad Estonia-teemalised artiklid, mälestused, linastuvad dokumentaalfilmid. Kuid laevahuku mõju Eesti peal enam ei lasu. Sest see oli ju katastroof, mitte poliitiline sündmus.

Vist Gunnar Press on öelnud: kui näitleja sõidab autoga vastu teist autot, siis on see liiklusõnnetus, mitte kultuurisündmus. Ka poliitiline tähendus, mida üritati Estoniale külge kleepida, ei kehti enam.

Parim, mida me praegu teha saame, on Estoniaga juhtunust õppida ja leinata hukkunuid. Aidata neid, kes hukkunute peredesse alles jäid. Neil, keda õnnetus isiklikult puudutas, ei lähe see ju kunagi meelest.

Janek Mäggi
kommuni­katsiooni­konsultant:

Mainekujunduslik kahju tekkis Eestile hoopis hilisemast kehvast kommunikatsioonitegevusest mitte ainult Eestis, vaid ka Rootsis. Toon kaks näidet.

Nordström & Thulin (Estoniat kasutanud firma N&T EstLine AB emafirma – toim) teatas pärast õnnetust, et firmaga ei juhtu midagi, sest kõik oli kindlustatud. See tekitas Rootsis skandaali – kuidas saab niimoodi suhtuda, kui 800 inimest on hukkunud? Ja see võimendus negatiivselt läbi meie riiginime.

Ka Eesti Merelaevandus käitus nii. Nad said kindlustusraha kätte ning kui ajakirjandus seda uuris, siis eitasid seda algul.

Estonia hukust saati ei ole meil olnud suuri positiivseid sündmusi, mis saanuks maailma meedias laia kandepinna. Pronkssõduri show oli peaaegu samasugune katastroof nagu Estonia hukk, ainult et hukkus üks inimene, mitte 800.