Loodusfotograaf Jaanus Järva ei riputa oma pilte üles kunstigaleriidesse, kus neid näeb vaid käputäis inimesi. Pigem näitab ta enda jäädvustatud loodust linnainimesele ajakirjades või linnamelu keskel Tartu Kaubamajas.
Jaanus Järva toob looduse linnainimeseni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Kaubamajas on praegu üleval tartlasest fotograafi teine loodusfotode näitus. Nagu ta ise ütleb, saavad inimesed eskalaatoritel sõites oppamise vahepeal pilte vaadata ja oma mõtted hetkeks mujale viia.
Kaubamajas on olnud juba näitus tema lillepiltidest, praegu ripuvad klaasseintel selgrootute, sügisel tulevad lindude ja talvel loomade fotod. Esimese, lillenäituse pildid kinkis Järva Tartu lasteaedadele ja Tartu koduta loomade varjupaigale.
Tahe olla kasulik
See ei jäänud tema ainsaks kokkupuuteks varjupaigaga. Näiteks sel esmaspäeval ilmus ta varjupaiga uksele ja teatas, et sooviks seal muru niita. «Mõtlesin, kuidas ma saan seal kasulik olla,» räägib Järva. «Raha mul ei ole neile anda, mõtlesin, et siis ma niidan parem, muidu nad peavad kellelegi maksma.»
Aga koerad talle meeldivad. Ega muidu kasvaks nende peres neli oti terjerit ja üks mürakas vanainglise lambakoer. Ja neile tuleb kindlasti millalgi veel lisa.
Koeri kantseldab ta koos oma abikaasa Kerttu Rahega. Naisega, kes jäi talle silma Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lektorina töötamise ajal; tollasel esimese kursuse tudengineiul olid pikad punased juuksed ja karatesärk. Asi hakkas susisema aga alles siis, kui Kerttu, mitmekordne Eesti meister karates, viimasele kursusele jõudis.
Ehkki täielikult pühendas Järva ennast fotograafiale 2001. aastast, kui jättis õppejõu ameti ja hakkas vabakutseliseks fotograafiks, on ta pildistamisega tegelenud poisikesest saati.
Fotohuvi äratas temas sõber, kes võttis ta metsa kaasa pildistama. Uuest hobist vaimustatuna ostis noor Jaanus suvel kolhoosis põhupallide küüni ladumisest saadud raha eest endale esimese peegelkaamera, varsti tuli juba fotopüss.
Kaktused ja raamatud
Lapsepõlvest pärinevad ka Järva teised kired. Näiteks kaktuste kasvatamine, milleks ta omal ajal lausa Ameerikast seemneid tellis, aiandus ning kirjutamine. Lapsena otsustasid nad sõbraga ühel päeval hakata kirjanikeks ja kirjutasid sahtlisse paksu kriminaalromaani, seejärel ulmeromaani.
Nüüd aitab kirjutamine Järval leiba teenida. Juba on tal ilmunud kaks loodusjuttudega fotoraamatut, 2008. aasta jõuludeks peaks ilmuma veel kaks. Et mehel sulg jookseb, jagab ta looduse jälgimisest saadud kogemusi ajakirjadesse kirjutades, ka välismaistesse.
Jaanus Järva on üks väheseid Eesti loodusfotograafe, kes on suutnud ennast sisse süüa välismaa loodusajakirjadesse ja saab avaldada seal oma pilte ja artikleid. Sellega kaasneb ka missioon tutvustada muule maailmale Eesti loodust.
«Ei ole ju mõtet kirjutada neile, kuidas ma käisin otimaal lumekana pildistamas, vaid ikka Eesti loodusest,» teab ta.
Jäised elamused
otimaale pildistama satub ta aga tihti tänu seal elavale fotograafist sõbrale Niall Benviele, kelle juures saab elada ja kes oskab võõramaalast juhatada huvitavatesse paikadesse. Ühest otimaa reisist on Järval eredad mälestused.
Mehed tahtsid detsembrikuus hülgeid pildistada. Esmalt tuli sadakonna meetri kõrguselt pääseda ronides ja vees sumbates ühte rannasoppi hülgekoloonia juurde. Näinud üht hülgepoega, asus Järva, seljaga vee poole, teda pildistama. Ühtäkki hakkas sõber Benvie aga kätega vehkima ja karjus, et Järva randa jookseks. Heites pilgu selja taha, nägi eestlane lähenemas hiigellainet, mille alla jäädes oleks ta ilmselt surmalaps olnud. Õnneks jõudis ta siiski ohutusse kaugusse joosta.
Põlvini vees olles märkas ta veest väljumas hülgekoloonia juhti, suurt hülgepulli, kes jäi veepiirile seisma. Samal ajal tuli järgmine laine, mis mattis hülge enda alla, Järva haaras kaamera ja andis sellele tuld. Tulemuseks on uskumatu foto justkui piimavahtu mässitud hülgest.
Lausa surmahirmu pole fotograaf tundnud, kuigi kõhedust tekitavaid hetki on tal oma töös ette tulnud teisigi.
Kui näiteks öösel Aafrikas paavianid telgikatusel trummeldasid ja ümberringi lõvid möirgasid. Või kui ta kuulis aastaid tagasi lageda taeva all magades esmakordselt läheduses huntide ulgumist.
Karda inimest
Huntide ulgumist on ta hiljem veel ja veel kuulnud ja sellega harjunud. Ta teab, et metsas ei maksa loomi karta.
«Ainuke asi, mida metsas karta tuleb, on inimene,» tõdeb ta.
Järval on Alam-Pedjal metsadest, luhtadest ja rabast ümbritsetud laagripaik, kuhu ta on ära peitnud potid-pannid ja toidutagavara. Seal käib ta ikka aeg-ajalt pildistamas, jäädes metsa mitmeks päevaks. Koht on nii kõrvaline, et vaid korra, kolm aastat tagasi, on ta näinud seal inimest.
See-eest on seal läheduses merikotka ja kaljukotka pesa ning raba, üks tema lemmikuid.
Loodusfotograafina ei pea ta enda ülesandeks looduse dokumenteerimist bioloogiaõpikute jaoks, vaid püüdu fotode kaudu väljendada oma tundeid, öelda midagi.
Lausa kuritegelikuks peab ta algajate fotograafide tööviisi, kus fotograafi ei huvita, mis saab näiteks kotkapesast pärast kaameraga tehtud plõksu. Mis kasu on sest mõtlematult tehtud keskpärasest pildist, kui kotkas selle tõttu oma pojad maha jätab?
CV
Jaanus Järva on sündinud 21. veebruaril 1970. aastal.
Lõpetanud Paide Kaugõppekeskkooli (1988) ja Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna liikumisravi spetsialistina (magister, 19881992).
Töötanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas assistendi ning funktsionaalse morfoloogia lektorina (19922000). Alates 2001. aastast on ta vabakutseline fotograaf.
Avaldanud artikleid ja fotosid ajakirjades Outdoor Photography, Birds Illustrated, Birders World, Broadleaf, Bark, Ärielu, Eesti Loodus, Loodusesõber, Kodu ja Aed, ajalehe Äripäev kuulisas Visioon jne.
Loodusraamatute «Kes aias, kes aias?» ning «Eestimaa linnulennult» autor.
Abikaasa Kerttu Rahe on ASi Vomax spordimeditsiini spetsialist. Peres kasvab viis koera.
Koduleht: www.jaanusjarva.com.