1944. aastal ajutiselt Eestit valitsenud Otto Tiefi valitsuse aastapäeva tähistanud president Toomas Hendrik Ilves ütles, et Tiefi valitsuse olemasolu andis löögi juttudele Tallinna vabastamisest.
Ilves: Tiefi valitsus rikkus jutud Tallinna vabastamisest
18. september 2007, 14:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma tunnen uhkust, ülimat uhkust Otto Tiefi valitsuse üle. Demokraatia ja vabaduse nimel läksid nad vastu oma ettemääratud saatusele, et keegi ei saaks tulevikus väita, nagu oleks Tallinn 1944. aasta septembris «vabastatud»,» rääkis Ilves Tiefi valitsuse liikmete pildinäitust avades.
Ilvese sõnul oli tähtis, «et lipp, mille punaarmee Pika Hermanni tornist maha rebis, oli ikka Eesti sinimustvalge, mitte aga natside haakrist».
Ta meenutas 14. augustil 1941 Franklin Roosevelti ja Winston Churchilli avaldatud Atlandi hartat, kus toodi ära lääneliitlaste põhimõtted nende võimaliku võidu korral ning deklareeriti, et nad tunnustavad iga rahva õigust ise otsustada oma riigikorra üle ja määrata oma saatus.
«See deklaratsioon oli okupeeritud rahvastele väga tähtis. See andis lootust taastada kaotatud iseseisvus. See viis usuni saada lääneliitlastelt tuge,» ütles president Ilves.
«Veebruaris 1944 loodud Rahvuskomitee ja septembris 1944 ametisse astunud Tiefi valitsuse liikmete käekäik näitab väga kujundlikult tollast olukorda,» sõnas riigipea.
«Esmalt arreteeriti nad Saksa võimude poolt. Seejärel, need, kes ei saanud põgeneda, NKVD poolt. Kõiki neid represseeriti: osa tapeti, ülejäänud vangistati. Need, kes Siberist eluga tagasi jõudsid, pidid kannatama kodanikuõiguste piiranguid.»
Eesti demokraatide saatusele vaadates polnud natsidel ja kommunistidel mingit vahet, ütles president Ilves.
«Sakslased arreteerisid neid keda said, ja kui tulid venelased, arreteeriti nad uuesti. Demokraatiat ega Eestit ei sallinud ei natsid ega kommunistid,» rääkis ta.
Riigipea soovitas oma sõnavõtus keskenduda sellele, kuidas Eesti riik ja rahvas võiksid jäädvustada nende inimeste mälestust, kes jäid ustavaks oma ameti- ja sõdurivandele, rahva aadetele, vabadusele, demokraatiale ja iseseisvusele, ning keda selle kindlameelsuse eest represseeriti.
«Ma kordan oma üleskutset rajada väärikas memoriaal Eesti kümnetele tuhandetele kommunismiohvritele. Mitte vaid stalinismiohvritele, mis muudaks olematuks nende kannatused, keda vangistati, represseeriti ja kiusati taga vahemikus 19531988. Me kahjuks ei tea tänaseni kõigi kannatanute nimesid. Meie töö on need välja selgitada ja kivisse raiuda. Nimeliselt,» ütles president Ilves.
«Ma tean, et see on väga ulatuslik ettevõtmine. Aga ohvrid väärivad seda. Ehk oleks sobilik rajada see memoriaal näiteks Maarjamäele, kus juba täna mälestatakse Teises maailmasõjas langenuid. Võimalik, et leidub veelgi sobivam koht. Ma ei soovi asuda siinkohal otsustaja rolli,» kõneles riigipea.
«Aga see memoriaal peab valmima meie kõigi ühise töö ja pingutuse tulemusel. See töö saab meid üksnes liita, mitte kunagi ega mingil tingimusel lahutada. Loodan, et Eesti valitsus ja Tallinna võimud koos teiste otsustajatega leiavad endas head tahet alustada selle tööga kohe pärast vabadussamba valmimist.»