Lastekaitsjad tunnevad vajadust lubatu ja keelatu täpsema väljatoomise järele seadustest, kindlasti peaks olema määratletud, mis vanuses last tohib üksi jätta ja millised on lapsevanemate kohustused.
Lastekaitsjad: Eesti seadused on liiga liberaalsed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased päevad on toonud avalikkuse ette kaks järjestikust juhtumit, kus ema on oma imiku autosse üksi jätnud.
Lastekaitsjad leiavad, et Eesti ühiskond on liiga liberaalne ja seadused vajavad palju täpsemalt lapsevanemate kohustuste ja vastutuse lahtikirjutamist. «Sellest on lastekaitseringkondades palju juttu olnud,» ütles Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti hoolekandeosakonna peaspetsialist Merle Leopard.
«Mul on küll tunne, et Eesti seadused on liiga üldsõnalised ja reegleid liiga vähe. Isegi kohtuotsuseid ei võeta 100-protsendiliselt täitmiseks.»
Leopardi sõnul on enamikus riikides näiteks lapse üksijätmine seadustes reguleeritud. «Muidugi on teine äärmus Ameerika, kus ka 12-aastane ei tohi olla üksi kodus. Meie kultuuritausta tõttu saavad Eesti lapsed ilmselt varem iseseisvaks.»
Leopard on veendunud, et meiegi peaksime täpsemalt sätestama, mis vanuses last tohib üksi jätta. «Mis vanus see täpsemalt on, pole lastepsühholoogid veel seisukohta võtnud, see tuleks neil läbi analüüsida. Mulle endale tundub mõistlik näiteks kooliiga,» märkis ta.
Ka sotsiaalministeeriumi laste õiguste ja teenuste juht Anniki Tikerpuu ütles, et seadusandja kaalub nende sätete lahtikirjutamist lastekaitseseaduse täiendamisel, kuna selliseid probleeme ilmneb ühiskonnas palju. «Eelkõige peaksid suurendama sedalaadi seadusesätted lapsevanemate vastutust ning kujundama selget hoiakut, et teatud vanuses väikelapsi ei tohi järelevalveta jätta,» ütles ta.
Oluliseks peetakse laste traumade ja vigastuste ennetamist, sest nende hulk meie lastel on praegu väga suur.
Vastuseis loomulik
Merle Leopard lisas, et ka liiga ranged piirangud ei teeni eesmärki, sest ei haara neid vanemaid, kes nii või teisiti selle peale ei mõtle. «Enamik lapsevanemaid ju hoolib oma lapsest väga, aga meil tuleb mõelda ka üksikute õnnetute juhtumite peale.»
«Arvestades meie arusaamasid ja kultuurilist tausta, tekib loomulikult üldsuse vastuseis mistahes piirangutele. Kuid seda tuleb rõhutada, et väikelapse üksijätmine on ohtlik,» sõnas Leopard. «Imikut ei jäeta ju üksi ka koju, miks siis peaks autosse jätma,» arutles lastekaitsespetsialist.
Ta selgitas, et väikelaps huvitub mistahes nuppudest ja võib sellega endale ohtu tekitada. «Ka imiku üksijätmisel varitseb miljon ohtu, mida ei suudagi ette näha: liiga järsk temperatuuri kõikumine, midagi võib sattuda hingamisteedesse, millal oli viimane toitmine jne,» loetles spetsialist.
Ka lapsevanem vajab abi
Teine täpsustusi vajav teema on Leopardi sõnul see, et lapse elukoht on vanema juures. Näiteks tõi ta juhtumeid, kus vanem on läinud välismaale karjääri tegema ja jätnud lapse kodumaale üksi kasvama. «Vanem peab alati lapsele olukorda selgitama ja olema lapsega ka eemal olles kontaktis,» rääkis naine.
«Meilgi kehtib rahvusvaheline lapse õiguste konventsioon, mis ütleb, et lapse arvamust arvestatakse lähtuvalt tema arengutasemest ja vanusest. Kuid ehkki lapsevanem oma last tunneb, jäävad lisaks mistahes võimalikud väljast tulenevad ohud.»
Sotsiaalministeeriumi perepoliitika juht Mari Kalkun märkis lisaks, et ei tohi ka ära unustada, et tegelikult vajavad vanemad laste kasvatamisel suurt toetust. «Nad peavad laste järele vaatama rohkem, kui seda seni on tehtud, samas ei ole neil kusagilt võtta oskusi, kuidas seda teha ja kuidas lapse turvatunnet tegelikult tagada. Neid endid on ju teisiti kasvatatud,» sõnas ta, lisades, et Eestis on juba olemas organisatsioonid, kes pakuvad vanemaks olemise koolitusi ning nõustavad vanemaid.