Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arhiiv

:

Hannes Võrno teeb, mida tahab

Tõepoolest,Kreisiraadio kolmiku raudvara, Eesti üks esindajaid tänavusel
Eurovisioonil, võib teha, mida tahab, aga sellegipoolest – hoolimata tema ürgsest mehelikkusest – on ta alla keskmise eesti mees. Miks nii?

Oli see nüüd aastal 1991 või 1992, kes seda enam täpselt mäletab. Enam-vähem kindel on see, et Hannes Võrno pidas sõpradega väikest sauna- või suvila- (või saunsuvila) pidu. Mehed rüüpasid õlut ja vaatasid videofilme. Üks neist oli Bondi, James Bondi film, ja keegi seltskonnast – võib-olla oli see Võrno? – ütles peategelase kohta: «Kurat, see vend on väga tegija!»

Ei saa väita, et just tollest seltskonnast imbus eesti keelepruuki «tegija», mis nüüd on saanud moesõnaks. Aga ilmselt sealt, oletab Võrno, see tegija-mõiste laiemalt käibele läkski.

Too ammune juhtum on kõnekas seetõttu, et kui Võrnolt küsida, kelleks ta ennast peab, vastab ta (ilma uhkustamata): «Ütleksin, et olen tegija. Teen ära need asjad, mis vaja on.»

Ja mitte ainult need asjad, mis vaja teha, vaid ka need asjad, mida ta tahab teha. Kui tahab, teeb Kreisiraadio tuuri. Kui tahab, läheb Eurovisioonile. Kui tahab, teeb uue telesaate. Ikkagi tegija ju.

Seoses naistepäevaga meenub mulle üks sinust rääkiv lugu, kuidas olid viinud oma kalli naise spetsiaalselt Inglismaale vaatama tükki, mis oli sulle endale sügavat muljet avaldanud. Kuidas lugu tegelikult oli?

See juhtus kuus aastat tagasi, kui hakkasin tegema miljonärisaadet. Käisin Londonis vaatamas, kuidas saadet tehakse, ja kuna olin Londonis kolm või neli päeva – see oli mul esimest korda seal –, üritasin käia kohtades, mida olin tahtnud vaadata. Tahtsin kindlasti käia Thomas Pinki särgipoes ja vaadata mõnd muusikali. Käisin vaatamas «Mamma Miat!», ja mis seal salata, see oli väga lahe, tempokas ja lõbus, heade osatäitjatega.

Tulin Londonist tagasi ja rääkisin ühele sõbrale, et teeks naistele üllatuse. Ostsime lennukipiletid, reserveerisime hotellid ja õhtusöögid ning käisime naistega vaatamas muusikale. Õhtul vaatasime «Ooperifantoomi» ja järgmisel päeval «Mamma Miat!». Nii et tegime abikaasadele spetsiaalse muusikalikülastuse Londonisse – minu arvates on see normaalne.

Oled sa enda arvates oma naise suhtes hoolivam kui keskmine eesti mees?

Oi, ma arvan, et olen väga keskmine või isegi alla keskmise, sest mul on erinevalt keskmisest eesti mehest töö iseloom selline, et olen normaalse vaba aja tööl. Igasugused õhtujuhtimised ja telesalvestused on reede õhtul ja laupäeval või pühapäeval. Aga mingi aja jooksul on pere ja lähedased sellest aru saanud. Mu elu on nagu politseinikul, kes peab tööd tegema hoolimata sellest, mis taevast alla sajab või mis värvi number kalendris seisab.

Oled pidanud kodus kompromissi otsima, et teine pool saaks su tegemistest aru?

Ei, seda ei ole mul kunagi olnud vaja selgitada, miks ma oma tööd teen ja miks seda vaja on. Seda võetakse kui paratamatust meie majas.

Sul on siis naisega vedanud?

Tõenäoliselt jah. Aga millest mu abikaasa on ilmselgelt ilma jäänud, on see, et kuna mu töö on seotud meelelahutuse ja pidustustega, siis ma jumala eest ei viitsi oma vabast ajast minna kusagile diskoteeki ega ööklubisse. Ütlen täitsa ausalt: lähen ööklubisse ainult raha eest.

Kasutad sõna abikaasa, aga tegelikult sa pole ju abielus.

Ei ole, jah. Ma ei teagi, kuidas on õigem nimetada. Kunagi üks hea sõber nimetas oma vabaabielukaaslast võitluskaaslaseks. Seal jäi mulje, et võib-olla kodune sisekliima oli selline, et oli hea nimetada võitluskaaslaseks.

Miks sa abiellunud pole?

Hindan mehi, kes ei tee igale kolmandale vastutulevale naisele tänaval abieluettepanekut, ja ma ei ole ka üks nendest, kes seda igaühele väga teeks. Kuna mu üks mingisugune ettepanek on sattunud kalevi alla, siis olen seda joont hoidnud, et… kui öeldakse, et ei lähe õue!, siis ma ei lähe teist korda küsima, kas õue saab minna.

Milline on sinusuguse töise mehe panus poegade kasvatamisse?

Eks ma olen nende meelest sageli mõistmatu ja liiga range ja nõuan ainult minule arusaadavaid kriteeriume, mille järgi elada ja asjadest aru saada. Ma pole oma poistele pannud paika kalendrit, mis vanuses mida õpetatakse. Olen üritanud neile asju kohe selgitada, et nad saaks juba lapsest peale kõigest aru. Kui inimene on kümneaastane ja ei saa aru, et öeldakse «tere!» ja «aitäh!» ja enne lastakse välja, kui trügitakse sisse, ja kui minnakse sisse, siis võetakse müts peast – siis tahan küsida, kuidas on võimalik, et järgmise kuue aasta pärast suudab ta tänaval autot juhtida või endale relvaluba taotleda. Minu meelest on see kahtlane. Seepärast nõuan oma poistelt rohkem, kui mõni teine isa nõuab oma poistelt.

Käisin hiljuti väiksema poisi klassivendade ees klassijuhatajatunnis rääkimas meesteasju. Ütlesin poistele, et tõstke ausalt käsi, kes tahab suureks saades mees olla. Nad tõstsid käe küünarnukist üles. Ütlesin, et tõstke käsi kõrgele, kes tahab mees olla. Ja siis kõik need 24 poissi tõstsid käe väga kõrgele. Ütlesin, et tõstke käsi poolkõrgele, kes tahab poolmees olla. Ja mitte keegi neist ei tahtnud poolmees olla. Kui küsisin, kas te isa on teile vahest rääkinud, et kui sauna lähete, mida seal peale hammaste ja juuste pesema peab, algas kihistamine. Ütlesin, et kui teid see jutt naerma ajab, siis järelikult isa pole teile seda kodus rääkinud. Kes teile seda siis rääkima peab? Kas see esimene tüdruk, kellega te satute ühe teki alla, ja siis on piinlik, väga piinlik, on ju nii?

Hannes, kas tunned vahel, et see, milliseks meie ajastu noori mehi vormib, on mõnikord vastuolus sellega, milliseks sina tahaksid neid vormida?

See jutt, et noorus on hukas, on kogu aeg käinud… Kui mõelda selle peale, millest Eesti ajaloos ja kirjanduses juttu on olnud, siis mure hariduse pärast on kogu aeg olnud, ja see kestab ka praegu edasi. Aga muret inimeseks olemise pärast, tundub, et ei ole. Seepärast, arvan, et õilsad ja üksikud pingutused selle nimel, et ses suunas midagi saavutada, jätavad tegijatele teatud märgi külge, et nad on nagu natuke sinisukad, kes ei saa päris täpselt aru, mis ümberringi toimub. Kuid ühed inimesed teevad seda südamega, saavad aru, et nad kannavad mingisuguseid väärtusi. Teistele on see naljakas, aegunud ja sentimentaalne. Üksteisest ei saada tihti aru.

Kas sulle ei jää muljet, et traditsiooniline mehelikkus on nüüdisajal asendunud liiga pehmete väärtustega?

Mõni aeg tagasi oli meestel väärikas mõelda, kas ta suudaks olla perepea, pere ülalpidaja, laste üleskasvataja. Kuna nüüd on aru saadud, et naisi on rohkem kui mehi, siis mehed on justkui käega löönud, et las naised valivad meie hulgast, keda nad isaseks tahavad. Me ise käitume nagu loomad, kisume üksteisel pintsaku puruks või anname üksteisele pasunasse, ja kui juhuslikult mõni veetlev emane seda näeb, siis äkki ta võtab meid paaritamisele kaasa.

Seepärast on ka mingi osa meestest käega löönud ja otsustanud, et neil on omavahel lahedam niheleda või üldse jääda lastetuks ja peretuks. Ma ei taha kellegi peale näpuga näidata, aga olen alati püstitanud vabameelsete suhtes selle küsimuse, et praegu on teil lahe mullivannis koos sulistada, aga kui olete 90-aastased, siis te vaatate väga pika käega riigi poole, tahate ka pensioni saada. Miks peavad minu lapsed seda teile maksma?

Mul ei ole aega kõigi nende asjadega tegelda, millega võib-olla tahaks 21. sajandi noor ja vabameelne inimene tegeleda, sest pühendan mingi aja laste kasvatamisele, et nad oleksid tulevikus maksumaksjad ja peaks üleval ka neid, kes täna lasevad ringi nagu rohutirtsud multikas.

Oled Kreisiraadios korduvalt naiste rolle teinud. Kuidas on tunda end naisena?

Ausalt öeldes arvan, et kui oleksin naine, oleksin päris cool mutt. Arvan, et julgeksin meeste kohta palju julgemini sõna võtta kui mehena, sest mis ma ikka kirvest viibutan, kui ise olen samasugune, kellad püksis.

Oled päri, et naiste elu on raskem kui meestel?

(Pikk paus.) No mis mõttes raskem? Tõenäoliselt füüsiliste tööde mahult olen sellega väga nõus. Pealtnäha väiksed lihtsad asjad, mida naised peavad kodus tegema ja korras hoidma, on mahu poolest midagi märksa enamat kui vaadata, kas garaažiuks tõuseb üles või ei tõuse. Arvan, et ei tee meestele liiga, kui ütlen, et naistel on raskem jah.

Nii mitmedki sinu eakaaslased on oma vanema aastakäigu naise uuema väljalaske vastu vahetanud. Mida sellest arvad?

See on ju tuhandeid aastaid nii olnud, igasugused riigivalitsejad ja väepealikud on seda teinud.

Aga enam ei pea olema selleks riigivalitseja ja väepealik.

Jah, keskajal valisid tütarlapsed endale kavaleri selle järgi, kes suudab õhtuse tantsuseti ajal kõik seitse tantsu aeglasemast kiiremini nii ära tantsida, et ei hakkaks hingeldama ega peaks nööpe rinnuni lahti tegema. Kui ta nägi, et mehel on füüsilist vastupidavust, siis ta nägi, et see mees on üks võimalikke kavalere. Aga tänapäeval tundub, et peamine on see, mis autoga kutt ööklubisse tuli, ja kui ta ei ole päris juua täis ega istu idioodina purjus peaga rooli, siis on täitsa okei, normaalne kavaler.

Arvan, et inimesed on mugavamaks läinud, ei viitsita enam pingutada – ei mehed ega naised. Pingutatakse selleks, et näidata staatus kätte: ma käin söömas nendes kohtades, külastan neid kauplusi, suhtlen niisuguse level’iga inimestega. Pean seda väga õigeks! Sest mu meelest on normaalne, kui inimesed suudavad olla silmad ühel kõrgusel – nii säästavad nad ennast ja säilitavad terveid närve. Kui pead vaatama kogu aeg ülalt alla või alt üles, siis lähed ühel hetkel lolliks.

Kõik teavad, et sulle meeldib kord, aga mida arvad nüüdisaja tolerantsuse diktatuurist, kus kõiki ja kõike peab mõistma ning kedagi ega midagi ei tohi hukka mõista?

Tolerantsuse diktatuur on hästi karmilt, samas õiglaselt öeldud, aga minu arvates on käega löömise, leppimise mentaliteet veelgi hullem. On kümneid asju, mis inimesi ärritavad, aga nad ei tee mitte midagi. Inimesed löövad liiga leplikult käega, kui neile tehakse tünga, kui neid lihtsalt nöögitakse.

Toon labase näite. Mul on ühe kütusefirma kaart, kus on kirjas, et maksad kütuse eest alles kuu lõpus, ja automaadil on silt, et täna on kütus 25 senti odavam.

Aga kui summad kuu lõpus kokku lüüakse, siis ei toimu mingit sooduskampaaniat ja võetakse antud päeva liitrihind ning mulle tuleb tuima näoga kõige jõhkram arve, mis olla saab. Niikaua, kuni laseme suvalistel turundustädidel igast asendist endale kartulikonksu selga lüüa, olemegi lollid.

Mis sa siis tegid?

Üritan seda ajakirjanduse kaudu nüüd kõigile teada anda.

Minus tekitab alati imestust, kuidas sa suudad endas kaks poolt nii sujuvalt kokku panna. Ühelt poolt oled sa igati ürgmehelik, teisalt oled õppinud rõivadisaineriks ja maalimist, tegeled meelelahutusega – ehk sinus on ka feminiinne pool.

Olen usklik inimene, usun jumalat, ja olen loojale ääretult tänulik, et ta on andnud mulle sellised võimalused – ma ei ütle, et anded –, et suudan tegeleda asjadega, mis mulle parasjagu pähe tulevad ja meeldivad. Kui tahan, maalin, kui tahan, voolin savi, kui tahan, lasen püssi, kui tahan, õpin sõjaasjandust, kui tahan, juhatan sümfooniaorkestrit ja teen sõpradega Kreisiraadiot, kui tahan, lähen riigikogusse, kui tahan, lähen Eurovisioonile. Teen seda, mida tahan. Ma ei ole jobu.

Kõik tahaks samasugused olla, aga ei saa või ei suuda. Kuidas sina saad ja võid selline olla?

Kunagi Nõukogude aja lõpus saatsin ühe hea sõbra Ameerika Ühendriikidesse elama. Ütlesin, et tal ikka veab, ja küsisin, kuidas ta saab minna. Siis ta ütles: «Vaat, kõik ei mahu marjamaale, osa peab jääma karjamaale.» Kui igal mehel oleks, siis ei oleks metsa.

Kas Eurovisioonil osaleb sinu tõsisem või kergem pool?

Mis küsimus see on, jumal hoidku! Eurovisioon on loomulikult väga tõsine naljaküsimus… või väga naljakas tõsiasi. See on üks asi sellest reast, et kui tuleb tahtmine midagi teha, siis tuleb see ära teha.

Mulle paistab, et algul oli see rohkem nali, aga nüüd on muutunud tõsiseks asjaks.

Arvan, et Eurovisiooni lauluvõit Eestis ja «Leto sveti» osalemine Serbias on üks osa sellest, mis võib-olla kunagi aegade kauguses kirjutatakse Kreisiraadio tehtud lugude nimekirja. See on osa Kreisiraadio ajaloost. Selge ju, et ega rahvas toetanud seda lugu, vaid toetas Kreisiraadiot.

Sõitsin hiljuti lennukiga Saksamaale. Lennujaamas tuli üks proua minu juurde ja küsis, kas teie teete miljonimängu. Ütlesin, et jah. Ta ütles, et ahah, siis te teete ka Kreisiraadiot. Ütlesin, et teen seda ka. No siis te tegite Eurovisiooni ka? Jah, ma teen seda ka. Täitsa loogiline proua, et hakkab juba tulema! Mulle see teie lugu küll ei meeldinud, ütles ta, see oli lausa vastik, täitsa nõme, mulle meeldis hoopis üks teine lugu. Ütlesin, et väga tore, proua, õnnitlen teid ja olge rahul sellega. Ei, see Iiris Vesiku lugu oli ikka väga hea, lisas ta. Ütlesin, et olge kallis, laulge mulle oma lemmiklaulu refrään. Siis me jutt lõppeski.

Me kolmekesi [Tarmo Leinatamme ja Peeter Ojaga] pole nii sitad mehed, et meil vaenlasi poleks. Kui me nimi kusagil uudiste pealkirjas vilksatab, on taga sinistes või punastes sulgudes hoopis suurem number kui mis tahes muu probleemi kajastamise puhul. Ses suhtes oleme üsna õnnelikud. Aga ma ei tea, kas keegi meist kolmest nende sodinokkade arvamusi loeb. Kui mõni vend ütleb, et tema küll häbeneb Eurovisioonile minna, ja samas häbeneb oma nime, on see tema probleem.

Eurovisioon on teadagi homofiilne üritus. Kuidas teie, Kreisiraadio kolm härga, end vikerkaarevärvilisse üritusse ära mahutate?

Arvan, et saame hakkama… ma ei ole kunagi sellises situatsioonis olnud (naerab). Ilmselt oma vanuse tõttu me enam pedemagnetid ei ole, võib-olla tuleme sealt puhtalt välja.

Aga homokogukonnaga lepitust olete juba otsinud, nagu Eesti Ekspress soovitas?

Kui Eurovisioon on homode värk, segab see mind täpselt sama palju kui see, et laskesuusatamise MM on sportlaste värk. Kuigi oskan ka võib-olla suusatada ja püssi lasta, ei pea ma minema laskesuusatajatega lepitust otsima, et kurat, see on ikka teie äri, ma ei tea…

Mida Eurovisioonilt prognoosid?

Ei taha ära sõnada… Tegin endale maikuu kalenderplaani ja panin ikka kogu maikuu kinni. Pigem arvestan kõige mustema stsenaariumiga, et peame seal lõpuni tolknema.

CV Hannes Võrno

Sündinud 1. mail 1969 Rakveres

Pikkust 188 cm, kaalu 105,2 kg

Õpingud:

Tallinna Kunstiülikool 1988–1993

Tartu kunstikool 1984–1988

Rakvere 3. keskkool, lõpetas 1984

Lõpetanud reservohvitseride kursused, osalenud kahel Kevadtormi õppusel

Riigikogu X koosseisu ja Kreisiraadio liige

Telesaateid:

«Kahvel»

«Kes tahab saada miljonäriks»

Filmid:

«Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007)

«Tappev Tartu» (1998)

«Minu Leninid» (1997)

Vabaabielus Häli Veskaruga

Pojad Joosep (11) ja Luukas (8)

Teised Hannesest

Peeter Oja

kauane võitluskaaslane

«Hanneses jooksevad mehelik ja naiselik pool kuskil raudselt kokku. Tal on hea kunstnikukäsi ja hea maitse, samas on temas piisavalt võitlejahinge. Tema maskuliinne pool johtub sellest, et ta on hinges riigi patrioot. Ta ei ole küll sõjaväes käinud, aga ta on hakanud seda sõjaväeasja ajama ja sai nüüd nooremleitnandiks.

Kui vaadata sõjaväe poolt, siis võib teda võrrelda moekunstnik Hugo Bossiga, kes tegi Saksa armee mundrid.

Selleks, et elus tasakaal saavutada, ongi inimesel vaja eri poolusi, nii naiselikke kui ka mehelikke. Kui ta oleks ainult sõjard, poleks ta normaalne inimene, vaid väheke haige.

Hannesel on mitu head omadust, näiteks huumorimeel ja see, et ta on alati toetav, ei ütle abist kunagi ära. Temaga on hea koos olla.»


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Viimased uudised
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Välisuudised
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
SOOV.EE
Juhtimine
Elukeskkond
Sünnipäevad

Palju õnne!

Juku-Kalle Raid

40

Juku-Kalle Raid

ajakirjanik ja luuletaja

Vive Tolli, 86

graafik

Aarne Saluveer, 55

dirigent

Ando Kiviberg, 45

muinsuskaitsja, pärimusmuusik ja Viljandi linnapea

Horoskoop
Tartu Postimees
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
Valga
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
Valuutakursid
USD
0,744 EUR
GBP
1,264 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,021 EUR
=
Kursid seisuga: 25.07.2014