Sven Grünberg eneseotsingute teel

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema Pühadust saatmas: 
dalai-laama külaskäigul Eestisse.
Tema Pühadust saatmas: dalai-laama külaskäigul Eestisse. Foto: Postimees.ee

Läinud nädalal lumises Tallinnas toimunud Tiibeti vabadust toetava meeleavalduse peakorraldaja oli helilooja Sven Grünberg. Huvitav, miks need probleemid teda erutavad?

Budistliku filosoofia austaja, Budismi Instituudi direktori Sven Grünbergi nimi kõnetab eri põlvkondi isemoodi. Ühtedele on ta eelkõige klahvpillimängija ja laulja ansamblist Mess, teistele filmide ««Hukkunud Alpinisti» hotell» või «Wikmani poisid» helilooja, kolmandatele joonisfilmide «Klaabu», «Naksitrallid» ja «Leiutajateküla Lotte» muusika autor, neljandatele Saksamaal ilmunud CDde «Milarepa» ja «Prana Symphony» autor, viiendatele Budismi Instituudi direktor.

Mis tuli teie ellu varem, muusika või budism?

Muusikaga olen ma põrnikast peale kokku kasvanud. Kuigi isa polnud muusikat õppinud – ta oli hariduselt raadioinsener –, mängis ta mitmeid pille ja kummalisel kombel harrastas koos paljude meie tippmuusikutega suurema osa oma elust džässi. Aastaid oli meie korteris ka üks Eesti džässikeskusi, tippmuusikud käisid meil plaate kuulamas ja muusika üle arutlemas.

Üldse kõlas kodus pidevalt muusika. Mäletan, et mingil ajal oli meil kolm klaverit. Õde Anne lõpetas lastemuusikakooli klaveri eriala. Ema oli väga musikaalne ja laulis hästi.

Muide, mind nooremast peast džäss eriti ei huvitanud, aga praegu kuulan autos meeleldi hea harmooniaga vaikset džässi – kui ma sõites üldse midagi kuulan.

Kui olin umbes kümnene, ütles vanaema: «Vaata, et sust buda preestrit ei saa!» Muidugi polnud mul siis budismist mingit aimu. Üks esimesi kokkupuuteid oli J. Parnovi raamat «Pronksnaeratus», mille lisadena ilmusid kahe suutra eestikeelsed tõlked. Siis sain tuttavaks Linnart Mälliga, kes on minu vaimses arengus kõige suuremat rolli mänginud. Mäll tutvustas mind oma õpetajate ja sõpradega Moskvas, budoloogide ja sinoloogidega. Seal elasid ka mitmed teised minu sõbrad, kes kuuluvad maailma tipptegijate hulka nii muusikas kui ka teatris ja filmis.

Kas esimese välisreisi tegite samuti budistlikule maale?

Indiasse. Pärast ««Hukkunud Alpinisti» hotelli» võeti mind NSVLi kinoliitu. Loomeliitude kaudu pääses kergemini välisreisidele. India oli 1982. aastal pool-sotsmaa, sealt ei saanud nahktagisid ega muud nänni, ning seetõttu polnud sinna ka eriti tungi. Esialgu ei tahetud mind küll lasta, aga soovijate puudumisel (20 inimesega grupis oli üks koht täitmata) sain viimaks ikka, sest olin vajalikud süstid teinud ja kogu sovetliku reisieelse kadalipu läbinud.

Teist korda sattusin Indiasse täpselt 20 aastat hiljem, nüüdseks olen seal juba neli korda käinud. Vahepeal on India tohutult muutunud.

Aga esimene kord Indias viibides said mulle paljud asjad selgemaks. Bussiaknast üht hurtsikut vaadates mõistsin, miks budism Indias tekkis. Seepärast, et nendes hurtsikutes käis kogu elu – seal sünniti ja surdi, õpiti, tehti lapsi, ja seal elasid koos eri põlvkonnad. Inimestel olid eri elufaasid pidevalt silme ees.

Budism on selgelt seotud linnakultuuriga. Tollelt reisilt jäid eriti meelde iidne linn Varanasi ja süvamõtluses joogid Gangese kaldal, kes olid seal istunud võib-olla kuid, võib-olla aastaid…..

Teisalt võib öelda, et kõik eestlased on vähemalt teatud määral budistid. Talupojatarkus püüab alati asjadest aru saada, põllumees tahab nähtusi mõista. Eestlane ei ole pimeuskuja, pigem analüütilise meelega. Ka meile sobib Buddha mõtteviis «teie ärge uskuge minu sõnu ainult sellepärast, et mina olen niimoodi öelnud, vaid püüdke mõista».

Püüdmine mõista ja analüütiline tarkus on meile, eestlastele omane.

Enne sügavamat budismiga tutvumist õppisite muusikateooriat ja kirjutasite muusikat.

See on ka mulle endale mõistatuseks, kuidas muusika komponeerimise käivitasid suurel määral just harmooniaülesanded. Nende tegemine andis hajusatele muusikamõtetele vormi. Mängisin tol ajal mitmes bändis. Juba 16-aastasena musitseerisin ühel või teisel viisil koos paljude tippmuusikutega. Näiteks sai asutatud ansambel Ornament, kus mängisid kitarri Andres Põldroo, bassi Ilmar Soots, mina laulsin ja mängisin klahvpille, trummidele kutsusin Gunnar Grapsi. Teised olid minust vanemad ja selleks, et hakata vaid oma muusikat tegema, tuli kokku kutsuda täiesti uus koosseis, millele panime nimeks Mess. See oli uue etapi algus ja just sellest grupist sai esimene progerocki ansambel suures Nõukogude Liidus. Kuna bändis pead kogu aeg looma ühele, väga piiratud koosseisule, aga loomingumõtted liikusid hoopis avaramatel väljadel, sai peatselt bänditegemisest loobutud. Ja siis tulid juba teatripakkumised... 1974. aastal asutatud ansambel andis oma viimase kontserdi 31. oktoobril 1976.

Seejärel läksin Ugalasse muusikajuhiks ja tegin oma elu esimese filmi. 31 aasta jooksul on filme kogunenud üle saja.

««Hukkunud Alpinisti» hotell» oli loomulikult hea stardipauk noorele inimesele, kuigi see film polnud mulle esimene.

Miks just teid kutsuti seda filmi tegema?

See oli pigem juhuste kokkusattumus. Alguses töötas filmiga Arvo Pärt, kes helistas mulle ja küsis, kas saan teda aidata elektroonikaga. Loomulikult olin nõus, kuid siis Pärt loobus sellest filmist, kuna ta oli Nõukogude Liidust emigreerumas. Ja mulle jäi võimalus teha teatud mõttes, vähemalt sel hetkel, unelmate filmi. Kahjuks pole pärast seda niisuguseid projekte enam käsile võetud, olgu siis rahalistel või paljudel muudel põhjustel. Muidugi polnud ma tol ajal selliseks suureks tööks valmis, sest noor inimene ei taju siiski piisavalt dramaturgiat, ja polnud ka vastavaid filmispetsiifilisi oskusi.

Omal ajal kogus «Alpinist» ligi paarkümmend miljonit vaatajat ja tunnistati aasta filmiks. Publiku-uuringud kinnitasid, et mitu korda filmi vaadanud läksid uuesti kinno just muusika pärast.

Siiski hindan ma mitmeid teisi oma osalusega filme ehk rohkemgi. Film võimaldab heliloojal end mitmekülgsemalt näidata ja eri asju proovida.

Kui rääkida laiemalt, siis mulle meeldivad filmid, kus räägitakse olulistest asjadest ja kus režissöör ei ürita isiklikke vaegusi suure kunsti pähe pakkuda.

Kahjuks tehakse lastele liiga vähe kvaliteetseid filme. Mul on olnud suur rõõm mitmele heale lastele suunatud animafilmile muusikat luua. «Klaabu», «Naksitrallid», viimastest aegadest «Leiutajateküla Lotte»...

Teleseriaal «Wikmani poisid» on samuti väga lähedane. Kui Jaan Kross suri, olin Indias. Tõnu Kaljuste helistas ja küsis «Wikmani» noote, et lasta sel muusikal kas perekonna või lahkunu soovil, ma ei teagi, leinatalitusel kõlada. Kui kummalisi asju võib muusikaga juhtuda! Need helid muutusid ühe filmi meloodiast suure Eesti mõtleja elu teatud määral kokkuvõtvaks muusikaliseks teemaks. Ma poleks osanud iialgi arvata, et sellest meloodiast kujuneb eestimaalastele ühe nii olulise inimesega seonduv märk.

Mis on loometöös kõige tähtsam?

Muidugi andekus ja töökus, kuid Euroopa kunstiruumis levinud hüüdlause «Kunst kunsti pärast» on lihtsalt totter. Palju olulisem on proovida mõista elu ja ümbritsevat võimalikult objektiivselt. Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.

Lapsena peab ego looma, et ellu jääda, hiljem tuleb terve elu selle egoga maadelda, sest iseenda egost jagusaamine on kõige suurem saavutus – kõik jamad tulevad oma teadvusest.

Arvan, et tegelikult midagi põhimõtteliselt uut luua ei saagi. Mida tundlikum ja arenenum on olend (muidugi peavad tal olema ka manuaalsed oskused), seda kvaliteetsem «antenn» ta on, seda peenemaid võnkeid on ta võimeline tajuma ja olemasolevast uusi tervikuid looma.

Oma muusikaga püüan võimalikult lihtsalt edasi anda seda, mis mul öelda on. Arvan, et looming ei tohi inimesi purustada, vaid peaks hoopis aitama elada. Ka tõsine muusika. Aga liiga sageli tuleks tänapäeva akadeemilist muusikat nimetada hoopis masendav-destruktiivseks ja siis tahaks autoritele meelde tuletada, et kellelgi pole õigust teisi lõhkuda. See käib ka kunsti, kirjanduse ja filmi kohta.

Püüan alati omi asju teha võimalikult hästi, ja kui ei suuda tagada teatud kvaliteeti, siis pigem loobun. Tõelisi väärtusi on alati vähe, ükskõik kuhu vaatad.

Tagasi filmi juurde tulles olen sellega tegelnud majanduslikel põhjustel ja seepärast, et osaluslooming õpetab iga kunstnikku arvestama teiste inimestega. Üldjuhul on iga helilooja egoist, kes teeb ainult oma asja, aga filmiloomises oled meeskonnamängija. See koostöö polegi nii oluline loomingulises, vaid pigem inimarengulises plaanis.

Miks see on oluline?

Enese arendamine ei ole pelgalt inimese isiklik asi, vaid see on igaühe kohus. Rumal teeb halba, ükskõik kui hea süda tal on. Aga kui teadvust avardada, on võimalik hakata ilma asjadest aru saama, ja siis muutub ka südame kvaliteet. Olen veendunud, et tõeline tarkus ja headus on üks ja sama asi.

Ma ei mõtle tarkuse all teadmiste kogumit, vaid mõtestatud teadmisi, mis väärtustavad tarkust ja elu. Iga inimene on kohustatud ennast arendama, sellest kõrvale hiilimine on patt.

Ilma kunstita saab hakkama, ilma tarkuseta väga kehvalt, sest kõik halb tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi rumalusest.

Muidugi on muusikal ja muul kunstil maailmas oma ja mitte väheoluline roll, kuid üha enam tundub, et kunst on rohkem noorte mängumaa. Vanemaks saades, ma arvan, tuleb tegelda tõsisemate, esmatähtsate asjadega. Minu jaoks on selleks tarkuseallikaks (kuid mitte eesmärgiks omaette) budism, mille abil saab liikuda ikka mõistmise ja paremuse poole. Samas, nagu teada-kuulda, teen ma muusikat edasi ja püüan oma tööd teha võimalikult hästi.

Elus tuleb ette olukordi, kus peab tegutsema ka teistes sfäärides kui neis, milles end kõige kodusemalt tunned. Mitte nii, et kui maja põleb ja sina kirjutad noote, teatad: «Ma olen helilooja, mitte tuletõrjuja.»

Kas nende «teiste sfääride» all peate silmas poliitikat?

Minusugust pole igapäeva poliitikasse vaja, sest ma pole parteisõduri tüüpi inimene, kes tõstab vajalikul hetkel vaid kätt. Juhtkonda ma ka ei kõlba, sest mul on muid tegemisi. Pealegi olen liiga tundliku närvisüsteemiga, aga nagu ütles sõber Mart Nutt, tuleb poliitikas iga päev lauslollusega kokku puutuda.

Aga Eesti hea käekäigu eest tahan ma igal võimalikul juhul seista ja samuti kosta nende riikide eest, kellele liiga tehakse, nagu praegu ja ka varasematel aegadel Tiibetile. Samuti nagu teeb praegu Hiinale väga palju halba kommunistlik, (loe: kuritegelik) mõtteviis.

Olete aastaid õpetanud tudengeid Eestis ja Soomes, kuidas teist õppejõud sai?

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi alguses filmitööstust peaaegu polnud, ja minu sissetulekud muutusid olematuks. Katastroofiline majanduslik olukord sundis minema Soome mitme kõrgkooli õppejõuks. Mõtlesin välja uue aine – filmimuusika ja helidramaturgia – , mida olen nüüd õpetanud Turu Kunstiakadeemias, Tampere kunsti ja meedia rakenduslikus kõrgkoolis, Jyväskyläs ja Helisingis.

Alguses oli soome keelega raskusi, kuid nüüd on see probleem kadunud. Töötasin välja süsteemi, kuidas ja mida õpetada. Olen oma õpilastele muu hulgas öelnud, et tegelikult polegi niivõrd tähtis, et oskate filmide muusikat ja heli analüüsida, kui oskate analüütiliselt mõelda, siis aitab see oskus teid igas eluvaldkonnas. Eestis kutsus Vilja Palm mind pedagoogikaülikooli telerežii tudengeid õpetama. Praegu lõpetasin loengutetsükli meie kunstiakadeemias. Õppejõutööd Eestis võtan kui missiooni, sest töötasu Soomega võrdlust välja ei kannata.

Pean väga oluliseks Budismi Instituudi tegemisi eeskätt hariduslikus mõttes, sest selles vallas pehmelt öeldes napib meie inimestel teadmisi. Meil on väga huvitavaid loenguid, mida peame rahvusraamatukogu väikses saalis. Lektoriteks Linnart Mäll, Märt Läänemets, Enn Kasak jt, ning muidugi mitmed nimekad Tiibeti laamad ja õpetlased. Korraldasime ka omal jõul meeleavalduse Tiibeti toetuseks.

Olen 1981. aastast vabakutseline ja see elu on üsna heitlik. Vahel võib korraga olla ees liiga palju tööd, nii et pole ööl ega päeval vahet. Ka praegu on mul käsil viis filmi ja laupäeval tuleb Eesti muusika päevadel kultuuritehases esiettekandele kaks teost neljale tšellole, sopranile ja harfile

CV Sven Grünberg

Sünniaeg ja -koht:

24. novembril 1956, Tallinn.

Haridus: 1976 muusikateooria eriala Tallinna Muusikakoolis.

Töötanud Ugala, Rakvere teatri ja Vene Draamateatris muusikaala juhatajana, aastast 1993 filmi- ja muusikapedagoogina Soomes ja Eestis.

Alustanud 1970ndate algul elektronmuusikaga, oli sel alal Eesti muusikas teerajaja. Kirjutanud ka näidendi- ja filmimuusikat (ligi sajale filmile, sh ««Hukkunud Alpinisti» hotell», «Madude oru needus», teleseriaal «Wikmani poisid», «Klaabu», «Naksitrallid», «Leitajateküla Lotte»).

Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1994.

Allikas: EE 14. köide

Teised Svenist

Vilja Palm

telerežissöör, seriaali «Wikmani poisid»
lavastaja

Sven Grünberg on hea koostööpartner. Hästi loominguline, väga korrektne ja vastutustundlik. Tema sõlmitud kokkulepped kehtivad.

Meil on ka vaidlusi ette tulnud, aga need on olnud pigem mõnusad mõttetalgud, mille lõppedes oleme leidnud konsensuse, kuidas edasi minna.

«Wikmani poiste» muusika on väga hea. Selle ajastutruu ja sissepoole vaatava muusika põhiteema jääb inimestele meelde, aitab sündmuste käiguga kaasa minna ja tegelaskujusid mõista.

Sven on alati vaimne nii töises kui ka eraelulises suhtlemises. Kuna olin teinud temaga koos mitu telelavastust ja teadsin, et ta õpetab filmiüliõpilasi Soomes, siis kutsusin teda ka pedagoogikaülikooli üliõpilastele, tulevastele telerežissööridele rääkima filmimuusikast ja helikeelest. Sveni tarkus on meditatiivne, tema loengud hästi läbi mõeldud, õpetamisviis intelligentne ja viisakas ning tudengeid kui partnereid austav. Ta on arusaaja, seda nii õppejõuna kui ka kolleegina.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles