Helga Nõu romaan «Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas» on väga helganõulik, kuid samas tavatu raamat nii ta enda loomingus kui eesti kirjanduses.a
Postmodernistlik teos ehk muiates elu paradokse otsimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Romaani saamisloos on kirjanik esile tõstnud kaht momenti: 1) tänapäeva eesti kirjandus on liiga tõsine ja sünge, tema tahtis lõbusamalt kirjutada, 2) kui ta läks oma viimase lasteraamatuga Ilmamaa kirjastusse, olevat Hando Runnel öelnud, et õige lasteraamat algab ikka nagu «Kevade» «Kui Arno isaga ...». See repliik jäi kõrvu ja hakkas painama.
«Kui Aapo isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud...» nende sõnadega algabki Helga Nõu uus romaan, teravmeelne ja vaimukas «Kevade» parafraas.
Teoses korduvad tuttavad tegelased ja olukorrad, kuid kõik on nihkes, kõik kordub teises aegruumis sada aastat hiljem Rootsimaal väliseestlaste keskkonnas. Keskne tegelane Aapo Einsten, kes on peaaegu geenius, sest ainult üks täht eraldab tema nime kuulsast füüsikust Einsteinist, õpib klassis, kus ta kaaslasteks on Josef Totz, Heinrich Georg Aadniel Strahle, Raija Telemar jt. Helga Nõu lustib mängu nimedega. Mäng ongi romaani komponeerimise üks võtmesõnu. Mängu ilmekaks metafooriks võib pidada tihti korduvat kujundit Tootsi peenar. Ehk teisisõnu teos lähtub postmodernismi paradigmast: narratiiv katkeb pidevalt, sellesse lükitakse Tootsi külvimeetodit järgides eri aegruume, erinevaid tekste, tsitaate ja fakte. Juba romaani esimestest ridadest alates lõhutakse ootus rahulikult kulgevast süeest. Kohe-kohe loeme arutlust aja kulgemise relatiivsusest ja kauguse muutumisest inimeste kujutluses. Edasi paisatakse lugeja üle tõelise infotulvaga (raudeesriie, Arktika sulavad jäämäed, kaerakile, kokakoola jne).
Süeest irrutatud vahetekstid teadlaste ja mõtlejate (Max Planck, Einstein, Aquino Thomas, Sokrates jpt) tarkadest ütlemistest seostuvad nii või teisiti kuulsa kassiga, kelle/mille mõtles välja kvantmehaanika rajaja Erwin Schrödinger 1935. aastal ja kelle/mille kohta ei saa kindlalt väita, et see on samapalju elus kui surnud.
Süee pealiin lähtub Oskar Lutsust ning räägib Aapo eksirännakuist töökoha otsingul ja esimesel töökohal, aga ka Teele leidmisel.
Aapo lahutamatuks kaaslaseks, keda tuleb siiski rohkem otsida, on (Schrödingeri) kass, kes tuli ta ellu juba lapsepõlves, kui ta püüdis üle saada kaotusvalust pärast vanaema surma.
Kassi on-või-ei-ole-maailmaga haakub olemuslikult lähedane Aapo maailm, kus sünnib kentsakaid olukordi ja saab nalja. Aapo on tihti silmitsi olemise paradoksidega, ta peab ikka ja jälle tõdema, et kõik ei lähe teps mitte nii, nagu oli mõeldud, oodatud või kardetudki. Et on võimalik otse vastupidine lahendus, et sageli oleneb tulemus vaid vaatenurgast. Nende lugude vestmisel on Helga Nõu ülimalt leidlik, ta värvipalett kirendab muigest ja naerust kuni iroonia ja võllanaljani (Tootsi peenar ja ühepajatoit).
Romaani probleemistiku võtab lakooniliselt kokku motoks olev Ilona Laamani luuletus «Einsteinid»: «Kas teed lähevad / või tulevad? / Mis on teel siia / mis teel siit? / Midagi me ei tea, / aga vestleme relatiivsusteooriast.»
Romaan on luuletuse laiendatud aimelis-meelelahutuslik versioon. Ilusa puändi panevad romaanile lõpuread Aapost kui õnneseenest, need jätkavad motot abstraktne väide on saanud konkreetse näite: meie kangelane kaotas ühe Teele, leidis teise, kaotas Schrödingeri kassi, sai asemele Pavlovi koera.
Aga... kas Aapo oli ikka õnneseen?
Raamat
Helga Nõu
«Peaaegu geenius ehk
Schrödingeri kassi otsimas»
Atlex, 2008