Väidetavalt pühapäeva õhtul Põhja-Lätti langenud meteoriit osutus lähemal uurimisel sidefirma Tele2 Läti haru turundusnipiks – või kohtlaseks naljaks –, mis rikkus ära tuhandete inimeste tööpäeva, veendusid kohal käinud Alo Lõhmus ja Lauri Kulpsoo.
Kosmiline kontakt Põhja-Lätis: nothing special*
27. oktoober 2009, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihtsalt hirmus mõelda, kui suur võim on kergeuskliku netiajakirjanduse ajastul langenud üksikisiku kätte, kes on varustatud videokaamera ja internetiühendusega. Piisab vaid nahaalsest ideest, et mõjutada tuhandete inimeste päevaplaani ning pakkuda kõneainet miljoneile.
Pühapäeva õhtupoolikul pani see isik (võimalik, et oma kahtlemata raisku läinud sõprade kaasabil) sombuses Põhja-Läti maakohas Mazsalaca linnakese lähedal heinamaal ühes varem valmis kaevatud augus põlema raua- ja alumiiniumipuru segu, millele tõenäoliselt lisas ka pisut väävlit. Seejärel filmis kõnealune vastutustundetu isik oma kätetööd – sügispimeduses tontlikult hõõguvat põrguhauda – ning saatis video laia maailma ringlema otsekui pealtnägija salvestuse Maale langenud meteoriidist.
See juhtus kella poole kuue või poole seitsme paiku ning sõnum heinamaale prantsatanud taevakivist jõudis üle Läti õhtustesse uudistesse. Nüüd ärkas külake ellu, selle auklikke kruusateid asusid sõtkuma Läti päästeameti, politsei ja sõjaväe masinad, kulutades bensiinile viimasedki latid oma kriisieelarvetest.
Teadlased tegid tähtsat nägu
Uudis muutus sensatsiooniks, hommikuks oli selle üles korjanud Vene meedia, mis lisas vaid talle omase asjatundlikkusega üksikasju meteoriidi lendamise täpse suuna ja kestuse kohta. Eesti ajakirjandus tõlkis venelaste uudise lojaalse õhinaga, riputas selle koos Läti külakineasti videoklipiga portaalidesse üles ning pani Eesti geoloogid ja astronoomid ehmatusest hommikukohvi kurku tõmbama.
Meteoriidikraater, liiatigi väidetavalt lausa 20-meetrine? Kui see on tõsi, siis on tegu rohkem kui sajandi sündmusega otse ajaloolisel eestlaste maal. Niisuguseid asju juhtub pigem kord aastatuhande jooksul! Eesti geoloogid lõpetasid hommikusöögi, otsisid üles kummikud ning hüppasid autosse.
Sama tegid eile vist tuhanded lätlased ja kümned ajakirjanikud. Lõuna paiku vooris sündmuskohta, mis jääb külateest umbes kilomeetri kaugusele heinamaale, lakkamatu inimvool. Kraatrit ümbritsenud umbes meetrine savivall oli juba lootusetult püdelaks tallatud ning kraater ise – paari meetri sügavune ja kaheksa meetri laiune auk – kandis samuti rohkeid saapajälgi. Inimesed aga üha tulid, ronisid lirtsuvale vallile ning põrnitsesid äraootavalt kraatrisse.
Läti Ülikooli geoloogid jõudsid sündmuskohale enne eestlasi. Nad märkasid kohe, et kraatriga ei ole lood korras. Läti Ülikooli geoloogiaprofessor Ervīns Lukševičs seisis eile lõuna paiku kraatriserval, keerutas näpu vahel kraatripõhjast üles toodud hallikat šlakitükki ning vangutas nõutult pead.
«Väga raske on öelda, mis siin tegelikult juhtus,» selgitas Lukševičs improviseeritud pressikonverentsil trobikonnale ajakirjanikele, otsekui oleks ta mõne suure erakonna juht, kellel palutakse kommenteerida läbirääkimisi Läti riigieelarve üle. «Märgid räägivad vaid väga kõrgest – aga mitte äärmuslikult kõrgest – temperatuurist. Kokkupõrke jälgi me veel leidnud ei ole.»
Veelgi kummalisemad on Läti teadlase meelest aga lood kraatrit ümbritseva pinnasevalliga – see on kena ja korrapärane savivall otse kraatri serval. Kas nurga all maad tabav taevakeha ei peaks tekitama veidi ebasümmeetrilisema valli, mõtiskles Läti teadlane. «Mulle tundub, et keegi on selle augu lihtsalt kaevanud,» resümeeris ta.
Tartu Ülikooli geoloogia osakonna juhataja professor Kalle Kirsimäe vaid kinnitas oma Läti kolleegi kahtlusi. Tema sõnul peaksid meteoriidikraatri sügavus ja välja paiskunud pinnase ulatus olema vahekorras 1:3 kuni 1:5. See tähendab, et iga sügavusmeetri kohta peaks leiduma 3–5 meetrit laiali paiskunud mulda. «See ei ole meteoriidikraater,» sedastas ta tundmatu lätlase maastikukunsti takseerides. «Kui mina oleksin tahtnud niisugust nalja teha, oleksin pinnase laotanud 15- või 20-meetrisesse tsooni,» seletas Kirsimäe. «Neil on veel palju õppida.»
Kuid rakendusgeoloogia professor Volli Kalm skeptikute leeriga esialgu ei liitunud. Tema tähelepanu äratas, et väike auk kraatri põhjas – koht, kus kärssas šlakikänkar – ei asu kraatri keskmes, vaid on nihutatud meteoriidi väidetava saabumissuuna vastassuunda. Kas see ikkagi viitab kokkupõrkele lendobjektiga? Lisaks märkas Kalm, et tahm ja põlenud osakesed on kraatriservale paiskunud vaid ühes suunas – just selles, kuhu need taevakeha oletatavat liikumissuunda järgides paiskuma pididki.
Kalm ronis kraatrisse ning uuris šlakitüki all asuvat veega täidetud auku lähemalt. Kui professor oma käe auku pistis, selgus, et käsi ei ulatu põhjani. Enamgi veel, sügavamates kihtides läks vesi ja muda selgesti tuntavalt soojemaks!
Õpetlaste vaidlus
Järgnevalt said need uudishimulikud, kes eesti keelt mõistsid, osa Eesti geoloogide nauditavast teaduslikust dispuudist. Kalm ei välistanud esiotsa, et tegu võib olla meteoriidikraatriga või vähemalt millegi taevast kukkunu tekitatud auguga.
«On vaid välistatud, et see võiks olla raudmeteoriit, kuid midagi siia kukkus,» ütles Kalm, viidates kivimeteoriidi või tehiskaaslasejupi võimalusele.
Kuid siis hakkas teda närima kahtluseuss: meteoriidikraatrid kipuvad sügavuse edenedes kitsenema. Selle kraatril on aga sügavale alla suunduvad seinad, lame põhi ning selles omakorda väike sügav auk põlenud šlakiga.
Viimaks hajutas kõik kahtlused Läti Ülikooli geoloogiaprofessor Girts Stinkulis. «See auk on siia juba tükk aega varem kaevatud!» teatas ta rõõmsa naeratusega. «Pühapäeva õhtul lasti selle augu s e e s küllap midagi õhku, sellest see plahvatuseheli, mida külainimesed kuulsid, ning põleng.»
Punkti õpetatud vaidlusele pani aga hoopis kollaste kummikutega lätlane, kes savivallilt kraatrisse kargas, nii et muda üle geoloogide peade pritsis. «Nothing special!» tõi ta kraaksatades kuuldavale Läti jaanuarikuiste rahvarahutuste lööklause. Tõepoolest: ei midagi erilist.
* Nothing special, just crisis («ei midagi erilist») – selle lausega kirjeldas Läti endine rahandusminister Atis Slakteris jaanuarirahutuste ajal riigi kehva rahalist seisu, mis sundis valitsuse Rahvusvaheliselt Valuutafondilt laenu paluma. Hiljem sai sellest rahulolematute lätlaste irooniline lööklause.