Ingrid Tähismaa

Uus aasta on tervitanud Ingrid Tähismaad (37) suurte sündmustega. Sel nädalal sai tema toimetataval Kroonikal täis kümnes ilmumisaasta. Palju õnne! Märtsis täitub Tähismaal üheksa aastat Eesti armastatuima-vihatuima ajakirja eesotsas. Suurte väljaannete juhtidest on vaid Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov, tema kursusekaaslane, kauem vastu pidanud.

Möödunud nädalal sai Ingrid Tähismaa kohtus abielu ühisvara jagamisel Nõmmel asuva maja endale. Sellegi puhul võib ju õnne soovida.

Ent see maja jagamise lugu ongi peaaegu kõik, mis Tähismaa, Eesti seltskonnaajakirjanduse ema kohta on rahva kollektiivsesse teadvusse imbunud. Võrreldes nende inimestega, kellelt Kroonika on aegade jooksul mitu nahka koorinud, on Tähismaa suutnud varjata oma tegeliku, st inimliku palge peatoimetaja asjaliku maski taha.

Siinkohal pean aegsasti ja ausalt tunnistama, et kuigi Ingrid Tähismaa, toona veel Veidenberg, oli 1991. aastal mu esimesi tudengeid Tartu Ülikoolis ning hiljem olen korduvalt teinud kirjutamiskoolitusi tema toimetuses, jääb sellest väheks, et öelda tema kohta midagi põhjapanevat.

Kõrvalistele on Tähismaa alati näidanud vaid professionaalset palet, mille tagant aimub, et tegu on jõulise sõnaga, enesesse uskuva ja otsusekindla inimesega. Väljend «võimukas naine» pole vähemalt väliselt tema kohta liiast. Ent tundub, et seda intervjuud ta pisut pelgas. Et küsija teeb liiga. Liiati, nagu ta tunnistas, pole ta harjunud endast rääkima.

Lubasid Tartu Ülikooli vastuvõtukatsetel Marju Lauristinile, et lähed pärast õpingute lõppu tagasi Valgamaale, ja et vastus aitas sul ülikooliteed sillutada. Mis juhtus?

Ma tõesti mõtlesin toona nii, sest väikelinna tüdrukuna Valga rajooni lehe toimetuses töötades tundus mulle, et seal kuluks minusugune tragi inimene marjaks ära. Ülikoolis tekkis aga väljakutseid, millest oleks olnud patt loobuda. Ju siis oli minus eeldusi kõrgemaks lennuks.

Kuidas sattusid kuulsate ja ilusate inimeste kannule?

Viimasel kursusel, kui hakkasin Liivimaa Kroonikale kaastööd tegema. Sõitsin Tallinna vahet, tegin intervjuusid tuntud näitlejate ja lauljatega, need kõik avaldati. Mul läks päris hästi. Mind võeti sinna pärast ülikooli lõpetamist isegi tööle. Sest mu lood olid vist väljapaistvad.

Mulle tundus tollal ja tundub siiamaani, et tavalises päevalehes oleks igav töötada. Tõepoolest. Olin pool aastat ka Postimehe kultuuriosakonna korrespondent. Väga igav. Mulle pakkus meelelahutusliku sisuga ajakirjandus palju rohkem pinget.

Umbes sel ajal tõmbasid enda poole Inno Tähismaad. Oli see sul esimene suur armastus?

See oli mu esimene tõsine suhe.

Kui said Kroonika peatoimetajaks, oli küllaga neid, kes suhtusid sellesse skepsisega. Tundsid ise ka kurje kahtlusi?

Ausalt öeldes olin ametisse nimetamise ajal nii huviga asja juures, et ei pannud üldse tähele, mis susserdamine või sosistamine ümberringi käis. Mul oli siht silme ees: teha Kroonikast vinge väljaanne. Mind absoluutselt ei kõigutanud, mida minu kohta arvati.

Minult on igasuguseid asju küsitud. Näiteks, kui mitu korda pidin [Kroonikat tollal omanud ASi Postimees juhatuse esimehe Mart] Kadastikuga magama, et see koht saada, või millega ma Kadastiku ära võlusin. Vastus: mitte ühtegi korda.

Arvan, et see oli suur juhuste kokkulangemine, et sattusin just õigel hetkel olema Tartus ja vestlema Mardiga teemadel, mis puudutasid Kroonikat.

Ja kui nii suure ajakirjanduskogemusega inimene langetas oma peas valiku [minu kasuks], siis mul jäi üle vaid seda usaldust õigustada.

Kujutan ette, et algul tekkis konflikte inimestega, kellest said Kroonika kangelased.

Kõige suurem konflikt oli [miss] Kristiina Heinmetsaga. Ta lasi end stuudios palja ülakehaga pildistada, aga pärast ei olnud nõus, et need pildid avaldatakse. Kuna pilt oli imeilus ja Kristiina nägi väga hea välja, siis ma ei leidnud, et talle kuidagi liiga teeme.

Millega on Kroonika end kümne aasta jooksul sinu arvates ajalukku jäädvustanud?

Ilmselt sellega, et inimesed üldse lasid fotograafi oma elamistesse ja magamistubadesse. See tekitas algul nii palju ažiotaaži, et meid nimetati magamistubade ajakirjaks. Loomulikult ei saa me üle ega ümber mullivannist, sest mingil etapil oli Kroonika mullivanniajakiri. Paljud prominendid, kellele helistasime, ütlesid, et nad ei ole väärilised intervjuud andma, sest neil ei ole kodus mullivanni.

Kolmas, mille järgi meid ehk teatakse, on see, et Kroonika on riietanud kõige suurema hulga prominente lahti. See kujunes juba omaette standardiks, et kui tuntud naine tuli stuudiosse, siis ta küsis ehmunud pilgul, kas peab ka lahti riietuma. Kroonikale kuulub esmaau näidata Eesti tuntud naiste ilu kogu täiuses.

Tahad nende saavutustega jääda ajakirjanduse ajalukku?

Mullivann, lahtiriietumised ja magamistoad – see on kõik šõu. Ilma selleta oleks raske maha müüa suures tiraažis kõike muud, mis ajakirja sees pakume. Ja meil on olnud väga häid pihtimuslugusid ja reportaaže ja superhäid fotosid. Oleme kirjutanud palju poliitikute eraelust, mis on valimisi raudselt mõjutanud. Aga ennekõike oleme kutsutud ikka rahva meelt lahutama.

Arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et Kroonika on jätnud väga tugeva jälje Eesti ajakirjanduse toitumisahelasse. Ja iseenda seisukohalt: kas ma oleksin päevalehe uudistetoimetuses riigieelarvest kirjutades suutnud jätta suurema jälje?

Öeldakse, et ära tee teistega seda, mida sa ise ei taha, et sinuga tehakse. Oleksid valmis andma intervjuud mulli- või piimavannis või lahti riietudes?

Siin on ikkagi vaks vahet. Ma olen siiski peatoimetaja. See on uskumatu, kuidas arvatakse, et mina peaksin ka kõike näitama ja oma eraeluga avalikkuse ees olema. See ei ole nii. Olen avalikkuse ees kui Kroonika peatoimetaja. Mu amet on selline, et toob kaasa avaliku tähelepanu, aga see ei tähenda, et peaksin kõik need šõud läbi tegema.

Ent kui Anu Saagim teeb ettepaneku teha intervjuu piimavannis, kas läheksid?

Loomulikult mitte.

Miks mõnel kõlbab piimavannis olla, aga sul mitte?

Inimesed on erinevad. Mina olen teistsugune, tunnen end ajakirjanikuna, mitte meelelahutustegelase või meediapersoonina. Minu ülesanne on näidata teiste elu kogu mitmekülgsuses, mitte ennast samasugustesse situatsioonidesse paigutada.

Vähemasti laulnud sa ju oled.

See on olnud ajakirja huvides. Need paar laulu, mis ma kunagi «Klaver põõsas» saates ja Kroonika pidudel esitasin – seda mäletatakse siiamaani. Ja see oli Kroonikale hea tasuta promo. Promotöö on nii oluline mis tahes ettevõttes, et seda ei saa delegeerida ühelegi turundusjuhile või assistendile.

Paljud peavad Eesti ajakirjanduse halva taseme mõõdupuuks SL Õhtulehte ja Kroonikat. Kuidas sind sellised kriitilised rünnakud mõjutavad.

Kui need mind mõjutaksid, siis ma ei töötaks sel ametikohal. Oleksin juba ammu mõne rahulikuma posti peale kolinud, kus keegi ei teaks minu olemasolust halligi. Aga kuna olen selle töö valinud, siis ma ei mõtle, et peaksin kõike tohutult hinge võtma või läbi elama. See on kõigest mu töö, püüan seda teha võimalikult hästi.

Kuigi sa ei pea end avaliku elu tegelaseks, on paratamatu, et huntidega koos pead hundina ulguma. See tähendab, et nii või teisiti oled ise ka saanud prominendiks. Mis tunne on?

Tunne on nii ja naa: vahel hea, vahel teeb meele mõruks. Aga võtan seda ikkagi kui mängu. See, missugune olen Kroonika peatoimetajana avalikkuse ees, on üks mu rollidest, ja see, missugune olen väljaspool seda rolli, on minu isiklik elu ja isiklik asi.

Praegu on sul vist raske prominent olla, kui SL Õhtuleht on kirjutanud rohkelt sinu lahutusest.

SL Õhtuleht kirjutab igasugust soga. Seda ei pea ju kõike tõsiselt võtma ja lugema.

Kuid seda kõike on siiski vist raskel eluetapil raske lugeda?

Eks ma pean sellega arvestama, kui sa ütled, et olen prominent. Ei saa ju nõuda, et kirjutataks ainult siis, kui kõik on hästi ja päikesepaisteline. Tuleb arvestada sellega, et kirjutatakse ka siis, kui elus on natuke raskemad ajad. Ju see käib prominendi elu sisse, et sa ei saa enam valida, millal sinust kirjutatakse.

Kas see, mis toimub praegu su isikliku elu ümber ajakirjanduses, on pannud sind teisiti mõtlema inimestest, kes annavad oma isikliku eluga ajakirjale kirjutamisainest?

Mul on väga keeruline öelda toimetuse koosolekul, et täna me ei kirjuta selle või teise prominendi lahutusest, sest mul on nüüd see kogemus olemas ja jätame selle teema välja. See poleks aus lugejate suhtes. Kui on inimesi, kes pakuvad avalikkusele huvi, ja nendega juhtub midagi head või halba, on see ikkagi Kroonika teema. Me ei saa teha kardinaalseid ümberkorraldusi Kroonika kontseptsioonis.

See aeg, mis mul on, tuleb lihtsalt üle elada. See on kõigest episood eluteatris. Küll tulevad paremad etendused.

Mida ütleksid neile, kes sind praegusel eluhetkel parastavad?

Ega keegi pole otse näkku midagi ütlema tulnud. Aga näed, kuidas toimub väike ora keeramine või kättemaks. Keegi viib su pulmapildi Õhtulehele, keegi teab täpselt, kuidas su elus asjad on. Kui arstid ja advokaadid hoiavad minu meelest väga hästi kokku, siis ajakirjanike hulgas seda ei ole. Kõige õelamad ja kättemaksuhimulisemad inimesed on ajakirjanikud.

Mõnele kuidagi ei mahu pähe, et tuleb üks blond ja teeb juhtivat ajakirja, ja näeb hea välja, ja tal on pere, ja isegi oma kodu, ja lapsed on ka. Seda kõike on liiga palju! Miks tal läheb nii hästi?! Miks mul ei lähe? Ja nüüd on hea vaadata: ahaa, ma arvasin kogu aeg, et kogu aeg ei saa nii hästi olla. Nüüd ta sai oma palga!

Võin kinnitada, et see kõik on ajutine, see kõik on mööduv ja minu õnn jätkub.

Mida Kroonika juhina kahetsed?

Üle laipade ma ei ole läinud, see on kindel.

Ju need apsakad ja möödalaskmised, mida me isekeskis [toimetuses] teame, kuuluvad Kroonika sünnivalude hulka. Me pidime ju ise katsetama, kuidas saab sellist väljaannet nii teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Aga 99 protsenti nendest inimestest, kellest oleme kirjutanud, suhtlevad meiega endiselt, annavad meile intervjuusid, peavad meid oma partneriks – see on oluline saavutus.

Kuidas oled suutnud ühitada töö ja pere? Lapsed ei ole ülekäte, pätiks läinud?

Ei! Mul on imearmsad pojad, imearmsad. Üks kolme- ja teine kümneaastane. Mul on kena kodu. Mul on fantastilised vanemad ja õed. Mul on imeline tutvusringkond ja imelised sõbrad. Mul on isegi natuke karjääri tehtud. Ma ei arva, et seda oleks palju. See on normaalne. See võiks igal inimesel nii olla. Mis siin nii üliinimlikku või üleloomulikku on?

Nüüd pead rohkem üksinda hakkama saama, õigemini, oledki jupp aega juba saanud.

Olen logistik-ema, logistik-perenaine, karjääriemand juba kaheksa kuud. Ja ma saan hakkama.

Töiselt oled sa hästi professionaalne. Aga mittetöiselt?

Kirglik. Mulle meeldib teha kõike kirega, ka oma tööd. Ja see innustab ka toimetust, kui nad näevad, et juht on ees kirglik – siis nad ei saa olla süldid, nagu kallerdis. Vabal ajal olen täpselt samasugune. Suhtlen kirglikult oma sõpradega. Olen kodus kirglik pereema, tegelen palju oma poistega. Korrastan maja, teen remonti. Kui pidutsen, siis kirglikult, ikka nii, et on, mida meenutada. Kus hea pidu toimub, seal olen alati käsi.

Elu peab tasakaalus olema: tööd peab tegema, lõbutsema peab ja kodused asjad peavad paigas olema. Mulle tundub, et olen siiani suutnud kõiges kolmes punktis iseendaks jääda. Mul ei ole midagi kahetseda ega häbeneda.

Mis on su hobid?

Võtan euroülikooli juures maalikursusi. Mul on kodus molbert, maalin natüürmorte. Mängin kitarri poistele. Olen viis aastat õppinud klassikalist kitarri. Tahan, et poisid hakkaksid ka kitarri mängima. Mul on lauluvihik, kus on palju omatehtud ja kooliaegseid laule, mida ma üle jorutan. Aga põhiliselt olen vabal ajal ikkagi poistega.

Mis sa nendega koos teed?

Poisid hoiavad mind tõeliselt ja mina neid ka. Ma olengi vist temperamendilt poiste ema. Suurema poisiga on lihtne, tal on tuba sõpru täis ja nad tegelevad oma asjadega. Aga väikse poisiga loeme raamatuid ja vaatame koos videofilme. Tal on praegu selline iga, kus meeldib ühte ja sama filmi umbes 15 korda uuesti üle vaadata, ja eriti hea, kui emme juures istub ja samuti 15 korda üle vaatab. Kõik nädalavahetused kas oleme külas või on meil külalised, vahel nädala sees ka. Nii et igav ei ole.

Kas nüüd, kui oled taas vaba ja vallaline, hakkad varsti ka uut meest vaatama?

Öeldakse ju, et kui üks uks sulgub, avaneb kusagil teine Aga ma ei planeeri midagi. Tuleb, mis tuleb.

Milline oleks vääriline mees?

Mulle vääriline? Eks ikka normaalne inimene. Tark, väärikas, huumorimeelne.

Kuivõrd arvestaksid oma poiste arvamust uue mehe valikul?

Kindlasti arvestaksin. Teisiti ei kujutaks ettegi! Mees peab lastest ikka väga hoolima.

Kui mees toob lapsed kaasa?

See oleks super, siis saaksid poisid kellegagi mängida!

Kas jäädki elu lõpuni Kroonikat juhtima? Isegi Markko Märtin tunnistas, et kaua ta ikka poisikese asju teeb, oleks aeg ka midagi asjalikumat käsile võtta.

Mis on asjalikum? Eesti loetuima ajakirja juhtimine on ju asjalik ja karm töö. Pakkumisi on mulle selle aja jooksul piisavalt tehtud: küll telesse, küll konkureerivaid väljaandeid looma ja neid juhtima. Praegu on töö Kroonikas mulle veel piisavalt fun. Kui läbipõlemise märgid hakkavad tunda andma, eks siis kolin kuhugi sooja koha peale, kus keegi mind ei märka

Oli selle intervjuu andmine raske katsumus?

Endast rääkimine on alati pisut veider tegevus. Naljakas on see, et kunagi viisteist aastat tagasi olid sa mu õppejõud, kellele ma aupaklikult alt üles vaatasin, ja nüüd intervjueerid mind juhtivale päevalehele. Aga selline on elu.

Sai see intervjuu nüüd kroonikalik või on veel arenguruumi?

Noh, arenguruumi on. Vahele jäid küsimused, millal ma süütuse kaotasin, kas suurus on oluline ja millal ma viimati seksisin.

Ingrid Tähismaa (37)

Ametikäik: 1991 ajalehe Edasi/Postimees kultuuriosakonna korrespondent

1992–1995 ajalehe Liivimaa Kroonika ajakirjanik

1996–1997 ajakirja Kroonika ajakirjanik

1997– ajakirja Kroonika peatoimetaja

Hariduskäik:1986 lõpetas Tõrva keskkooli

1987–1992 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis, lõpetas ajakirjaniku diplomiga

Osalemine avalikus elus:

naiskorporatsiooni Amicitia vilistlane

Avalikud tunnustused: AS Ajakirjade

Kirjastuse aasta peatoimetaja 2000

Perekonnaseis: lahutatud, 10- ja 3-aastane poeg

Huvialad: maalimine, kitarri- mäng, laulmine, aiandus

Arvamus

Urve Palo,
Saint-Gobain Isover Eesti ASi juhataja

Ingrid on nii särav ja positiivne isiksus, et paneb enda kõrval ka teised inimesed ennast hästi tundma ja nende silmad särama. Tunnen alati pärast temaga kohtumist, et samm on kergem ja mõte vilkam.

Tänu Ingridi laiale silmaringile – meenutame siinjuures kas või aastataguse heategevusliku «Miljonimängu» 125 000 krooni suurust võitu – ja mõnusale huumorimeelele on temaga alati huvitav vestelda. Meie vestlused on nn seinast seina, alates sellest, mis endal hinge peal, kuni selleni, mis Eestis või maailmas teoksil.

Ingrid on mulle selline sõber, kellelt ootan enda aadressil ka karmi kriitikat, s.t kui küsin arvamust millegi kohta, siis Ingridil on «lubatud» ausalt vastata.

Ingrid oskab ka kõige tavalisema jutu tänu oma sõnaseadmise oskusele, žestidele ja miimikale huvitavaks rääkida. Kui peaksin temaga sattuma üksikule saarele, siis igav seal küll ei hakkaks.

Kui Ingridile külla minna, siis oleks soovitav paar päeva enne paastuda. Laud on alati lookas ja olemine hubane. Ta kohe oskab külalisi ennast hästi tundma panna. Ingrid jõuab palju.

Priit Pajusaar,
helilooja

Ta on vahva ja tubli pereema ja perenaine, igati meeldiv kaaslane igas olukorras. Käime vahetevahel teineteisel külas, grillime ja võtame veini.

Tema lauluoskuse kohta ei saa midagi halba öelda, arvestades, et mingit laulupraktikat tal tavaelus pole.

Ingrid on arukas ja tubli juht, kui ta on nii pikalt nii eduka ajakirja eesotsas püsinud. Raske on midagi kritiseerida, ehkki selge on see, et ta on võimukas daam.

Tegelikult on Ingrid sama vahva kodanik nagu kõik teisedki Eesti inimesed, elab ja hingab samamoodi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.07