Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arhiiv

:

Tõsine naljamees

Kuigi peatselt 55-aastaseks saav estraadinäitleja Raimo Aas teeb laval nalja, on ta päriselus tõsine – nagu naljameeste puhul ikka juhtub.

Ilma püssita metsa minna pole mingit mõtet, sõnab Raimo, kelle Maarjamäel asuva avara eramu elutoas köidavad pilku peaga suur karunahk ja kopratopis. Tema püssi ette need loomad siiski ei jäänud – Raimole meeldib pigem jahimeeste seltskonnas viibida ja meestejutte rääkida. Aga et Raimo elus ühtki pauku asjata ei tee, on ekslik arvamus. Mõne ikka on teinud ka. Ütleb, et kui saaks uuesti alustada, tahaks ta olla õpetaja nagu abikaasa Tamara. «Ja kui mult küsitaks, mida ma teisiti teeksin, vastaksin, et jätaksin ära need viis esinemist, kui läksin lavale alkoholijoobes. Muid asju ma reetnud pole,» tunnistab mees ausalt.

Raimo on elus palju korda saatnud – kaks poega suureks kasvatanud, ohjeldamatult nalja heitnud, estraadikavu, teatrit ja sporti teinud, puhkeõhtuid ja pulmi juhtinud, raamatuid kirjutanud, Tallinna olümpiaregati avamisel Kihnu Jõnni mänginud ja suure osa maailmast läbi reisinud. Tal on olnud 22 luumurdu ja kolm esinemiskeeldu, üks neist suisa eluaegne. Raimot pole õnnetused ega keelud murdnud – kõnnib küll longates, aga esineb siiani. Maadlusmatil ja autoõnnetustes saadud vigastuste kohta ütleb ta aga, et invavõistlustel nulltulemusega lõpetada ei taha ja seepärast jätab igaks juhuks ka lonkamise leevendamise operatsioonile minemata. Varsti jõuab lugejateni mehe järjekordne teos ning vaatajateni estraadikava «Aasi(j)a».

Aga andkem mahlaka suuvärgiga Raimole endale sõna.

Unes või ilmsi

Pikka aega nägin õudusunenägusid luumurdude saamisest. Kui murrud sain, kadusid ka unenäod. Ribides oli kaheksa murdu, lisaks reieluumurd, abaluu kahest kohast, käsi... Lõualuu läks ühes pulmas, kus olin isamees. Tulid noored ja nõudsid viina, aga nii kui selja pöörasin, sain jalaga. Tegin siis silmad lahti ja imestasin, et pole varem ihusilmaga enese hambaid näinud. Ribid aga läksid Lõuna-Eestis, üks purjus naine kutsus autoga sõitma. Lisaks minule veel Hugo Hiibuse ja Margus Abeli. Mul polnud turvavööd peal.

Teine õudukas, mida nägin, oli matemaatikaeksamist, ehkki teadsin juba unes, et neid ma enam sooritama ei pea. Ehk ma kartsin, et nõukogudeaegne haridus tunnistatakse nulliks ja jälle tuleb matemaatikaeksameid soorimata hakata. Minu meelest ongi unenäo juures kõige parem see, kui tuleb meelde, et tegelikult näed und.

Ja siis on veel üks unenägu. Ilus ilm, kõnnin jõe kaldal, ning siis meenub, et oh sa raisk, ma sõidan ju autoga. Kui seda und vaatasin, avasin äkitselt silmad ja – nii lähedalt ja suurelt pole ma bussi tagumisi numbreid veel näinud. Pärast juhtunut kodus und enam ei tulnud.

Alla võtsin pärast viimast autoavariid, varem kaalusin 131 kilo. Ainevahetus lihtsalt muutus. Olin vahepeal 81-kilone, nüüd kaalun pisut rohkem.

Öeldakse, et nii kaua, kui jõuad kükke teha ja käia, pole vaja alla võtta. Jah, nüüd mul kaalu peale mõelda ei tule, aga kükke ei saa ikkagi teha!

Lapsepõlve unistus

Kaheksa esimest aastat õppisin Tallinna 7. keskkoolis, pinginaabriks oli Priit Pedajas ja paralleelklassis õppis Jüri Krjukov. Siis läksin aga kunstiringi, sest ainus neli tunnistusel oli joonistamine, matemaatikas enamasti üle kahe ei saanud. Enda kogutud raha eest ostsin suure ja paksu joonistamise ja maalimise õpiku. Ning suvel maal olles ma selle järgi joonistama hakkasingi, mul tekkis eriline naivistlik ja lapselik stiil. Edenesin sel alal üsna jõudsalt, minu tehtud «Isa portree» jõudis lausa Jaapanisse maailmanäitusele. Meditsiiniteemalise joonistusvõistluse võitsin aga päris kindlasti tänu sellele, et ei joonistanud haiget kassi või koera, vaid tegin pildi, millel arst süstib pulli. Üks pilt aga, millel kujutasin aida kassiaugust välja hüppavat kassi, ei tulnudki Kanadas peetud maailmanäituselt tagasi.

Tahtsin kangesti saada lasteraamatute illustreerijaks, läksin isegi kunstikallakuga kooli.

Vägev maadleja

Kooli ajal tegelesin aktiivselt kreeka-rooma maadlusega ning üheks võtteks on seal jalasidumine ehk konks. Hakkasin teist maadlejat üle vedama, kui äkitselt käis hele laks. Arvasin, et jalaluu läks, jala alumine osa tegi lausa tireleid. Arst hakkas siis pilte vaatama ja selgus, et mul on jalas healoomuline kasvaja. Mis oli tekkinud aastate eest, kui kukkusin põlvedele – need läksid mädanema ja sealt see vasaku jala kasvaja tekkiski. Sõi luu ära.

Aga kui üdiga luu murdub, siis inimene enam ei kasva. Nii et nii pikk, kui ma 15-aastasena olin, nii pikaks ka jäin. Kaal oli aga üle 90 kilo, nii et Nõukogude armee dessantvägede jaoks olin liialt raske – langevarjuhüpete tarvis ei tohtinud kaal olla väga suur. Nii jäigi minu parimaks saavutuseks maadluses üleliidulise spordiühingu Trud pronksmedal noorte poolraskekaalus.

Sõbra lahkumine

Olin 1970. aastal Eesti NSV kõige populaarsem kommunistlik noor, selle teenisin ära tänu isetegevusele. Ja ka meie 46. keskkooli klass oli taidluses üliaktiivne, liidriks Georg Bogatkin, kelle pinginaabriks oli Urmas Kibuspuu. Minu hüüdnimi oli Karlsson, sest olin näiteringis teda mänginud, ning keskkoolis tekkis lausa ühendus nimega «Karlsson Show», mida käidi üle linna vaatamas.

Näitlejaks saada pole ma kunagi tahtnud, pigem meeldis mulle just show’sid teha, meelelahutust pakkuda.

Eesti teatrikunstile olen teinud teene sellega, et läksin küll koos Kibuspuuga, kes tahtis hoopis loomaarstiks saada, ettevalmistuskursustele, aga sinna kooli ma pidama ei jäänud. Viisin muu hulgas vaatamiseks mõned oma joonistused, Leo Soonpää vaatas neid ja ütles: «Kas te ei läheks nendega parem kohe Pikri toimetusse?» Ja kadunud Karl Ader lisas: «Sa ju tahad tegelikult estraadi teha? Milleks siia tulla? Oma stiil ja mõttemaailm on juba välja kujunenud, pealegi avab Baskin varsti estraaditeatri.» Olen niisugune inimene, et kui kord on märk maha pandud, siis teist korda enam proovima ei kipu, läksin hoopis pedasse režiisse.

Kui õppisin pedas, andis Kibuspuu mulle lugeda oma lavaka materjale, ja kogu aeg oli õhus, et saame jalad maha ning siis teeme midagi koos. Ja maikuus, kolmteist aastat pärast keskkooli lõpetamist tahtis Lembit Sibul üht sauna-show’d teha. Kibuspuu ütles, et tal on väiksed peavalud, aga et sügisel saame kokku ja hakkame tegema. Ja täpselt samal päeval, kui saime kõrgkooli lõpetamise diplomid, olid Kibuspuu matused. Seda show’d seoses Kibuspuu surmaga ei näidatudki ja see liit jäigi meil taastamata.

Oskus vait olla

Lavakas oleksin kindlasti kohe kõigiga raksu läinud. Alles nüüd olen avastanud endas oskuse vajadusel vait olla. Sellepärast oligi omal ajal hea Margus Lepaga töötada. Ma pole tegelikult konfliktne inimene, aga kõnnin lihtsalt sirge seljaga ära, kui miskit ei meeldi, kui n-ö pähe istutakse. Eriti kui mõni rumal inimene tahab minuga manipuleerima hakata, üritades mind lolliks teha. Vaat siis on mul kõik! Tõmban esimese asjana telefoniraamatust tema nime maha. Ja ei suhtle.

Imestan inimeste üle, keda tunnen, kuid kes tulevad vastu ja äkitselt vaatavad kuhugi kõrvale. Samas leidub noori Eesti artiste, keda ma isiklikult ei tunne, aga kes tulevad ja teretavad. Ja millegipärast läheb neil alati paremini kui teistel, kes vaatavad minu kui vana peeru peale.

Esimene esinemiskeeld

Kui keskkooli ajal olin vahetekstide esitaja ansambli Viimane Võimalus juures, mille transameheks oli Robert Lepikson, siis 70ndatel tegin sama ansambli Polyphon ja Consilium ning 80ndatel Vitamiini juures. Olin n-ö tola rollis, kes sidus kogu kava etenduseks. Tegin nalju teemal, kuidas viin pähe hakkab, ja sai viina pähe valatud. Sellist absurdielementi sai sisse toodud. Ja kuna ma omal ajal tegelesin oma huvist karate ja purustamisega, siis sai laval ka laudu puruks löödud.

Minu esimene esinemiskeeld oli aastal 1976 ja kestis kuus kuud. Olin sel ajal veel pedaga seotud ja iriseti, et kuidas sina, kõrgema haridusega kultuuritöötaja, üldse võid sellist asja teha. Nimelt esinesime Polyphoniga Lätis, kus oli küll rokkmuusika keelatud, aga väideti, et just mina konferansjeena tekitasin saalis nõukogudevastase õhkkonna: «Ja iz estonskogo õs-õs-õõra, u menja russki jazõk v rot ne popoidjot...» Publik oli muidugi sillas, nagu öeldakse, et tulime ja hakkasime kohe vante mõnitama...

Pärast seda võttis ansambel teine nime – Polyphonist sai Consilium –, aga mulle soovitas üks tark mees, et hakka parem pulmavanemaks või sünnipäevade juhiks.

Teine esinemiskeeld

Selle sain 1978. aasta jaanipäeval. Rääkisin rahvale, et pioneerid lähevad mööda külavaheteed, vanamutt tuleb vastu ja palub: «Olge head lapsed, aidake mul siga ära tappa!» Pioneerid löövad saluuti ja ütlevad: «Alati valmis!», tormavad lauta, poole tunni pärast tulevad välja ja räägivad, et peksa andsime kõvasti, aga kas ära tapsime, seda ei tea!

No vot, ja sealt siis Jäneda koolidirektori asetäitja saatiski kirja, kuhu vaja, ja kohe helistasid koputajad ka kultuuriministeeriumisse. Sain aastakese keeldu.

Mul oli ka teisi asju, need olid elementaarsed tolleaegsed anekdoodid. Juba 1972. aastal kutsuti mind Rakvere miilitsasse ja küsiti tekste näha. Selgitasin, et näitekunst on paljuski improviseerimiskunst, mille peale teatas miilits, et kui kavatsete veel Nõukogude Liidu puuduste peal improviseerida, improviseerime teid vangi. Ütlesin, et saan aru, ja tulin tulema.

Kolmas, viimane

Oli 80ndate teine pool, Vitamiin andis kontserte, aga Aas polnud kultuurikomisjonis atesteeritud, s.t mul polnud esinemisluba. Mis on sama hea kui esineda esinemiskeelu ajal. Aga kuidas sa saad esinemisluba ära võtta, kui seda pole vormistatudki? Siis hakkaski üks tädike mind hoolega jälgima. Oli 1. aprilli kontsert aastal 1986.

Kord varem olin rääkinud ekskursioonist viinavabrikusse, kus selle direktor lõpetab oma kõne: «Seltsimehed madrused, elagu suur reede!» Aga 1. aprill juhtuski suur reede olema. Jama kui palju! Ja nüüd oli teine kord. Jutustasin labast anekdooti, milles mees kukub vette, ujub ja tuleb vaalaskala. Mees võtab noa ja hüüab, et tule aga tule, küll ma su maha tapan! Vaal vastab: «Mats, kala süüakse kahvliga!» Kõik labane, lihtne asi, ei nalja ega midagi, ja pagan – 1. aprill oli tol korral neljapäev, kalapäev! Rahvas plaksutas ja röökis. Täitsa niisugune mulje jäi, et meelega rääkisin selle loo.

Mis aga väga hammastesse hakkas, oli tekst, et kultuuriga ei tohi iial üle piiri minna. Et näiteks Tambovi oblastis õpetati lastele noa ja kahvliga söömist. Ja aasta hiljem see juhtuski – tapeti sama kooli direktor, ja noaga. Nüüd tehti järeldus: üheski Tambovi oblasti restoranis ega sööklas ei ole nuga ega kahvlit, on vaid lusikad, mis ketiga laua külge kinnitatud. No vaat, ja hakatigi pihta, et mida te tahate sellega öelda ja ta-ta-ta-taa.

Veteran võttis omaks

Tehnika poole pealt on minu jaoks juba aiakärugi väga keeruline riist, ma pole siiani mõistnud, miks hakkab ratas ees keerlema, kui seda lükkan. Nii oli ka maja ehitusega – parem lasta seda tööd teha neil, kes oskavad.

See eramu sai valmis aastal 1992, varem oli siin krundil prügimägi. Ämm uuris järele, kuidas krunti saada, seda oleks saanud Isamaasõja veteran, ja mina hakkasin isa moosima. Isa aina küsis, kas see on ikka aus, ehkki hiljem tunnistas, et tegime õigesti.

Kord kutsus kolmekordne veteran mind enda juurde külla, endal kamina kohal sinimustvalge lipp ja Pätsi pilt. Valas koduveini välja, võttis käsivarrest kinni: «Tead, Raimo, kuidas ma olen elanud?...» Ta lihtsalt oli pidanud 1940. aastal revolutsionääriks hakkama, et Siberisse ei saadetaks! Ja keeras siis kõigile vänta. Aga sellest usaldusest sain ma aru, et mind, ehkki karvast, on ikkagi omaks võetud.

Kui maja ehitasime, käis Margus Lepa tihti abiks, ja siis levisid jutud, et hakkame siin Lepaga koos elama.

Viis saatuslikku korda

Tegelikult võib-olla ka kuus. Aga Paul Pinna on öelnud, et näitlejad ei joo rohkem ega vähem kui tavalised inimesed. Lihtsalt et kui näitlejad joovad, siis nad joovad, aga kui tavalised inimesed joovad, siis nad räägivad sellest, kui palju näitlejad joovad.

Õnneks pole ma seda ametit ära õppinud, ja tsükli-inimene ma ka pole. Ja seda ma pole küll iial teinud, et mängin jõuluvana ja ütlen, et nüüd, lapsed, hakkavad pakid tulema!

Kui sa ise mees ei ole, on see ravimatu. Mina hakkasin ise teadlikult alkoholikoguseid piirama. Õnneks läks tollal ka viin kalliks ja talongide peale. Piisas, kui ütlesid teistele, et ma ei joo, ja oligi kõik. Keegi ei hakanud rohkem pinda käima.

Kui sa aga praegusel kapitalismi ajal oma margi korralikult täis teed, jääb süda valutama. Et inimesed on tulnud ja midagi pole enam teha – olen astunud ämbrisse. Ja ma ei pea seda absoluutselt õigeks, häbi on. Tempod hakkavad kõikuma, mõte kaob ära, kvaliteediga ei saa iialgi rahul olla... Inimesed saavad ju aru. Pärast tööd tee, mida tahad. Ole napsu- ja naljamees, aga mitte laval. Seal tuleb tööd ausalt teha.

Kord pärast etendust võtsime Lia Laatsiga napsu ja rääkisime. Tema oli daam, kellega rääkimine andis mulle elujõudu. Küsisin konkreetselt enda kohta, mis ta must arvab. Ta vastas: «Kuule, Raimo. Kui sa ikka päris sitt oleks, ma suga ju tööd ei teeks.»

Raimo Aas

Sündinud 18. juunil 1953 Tallinnas.

Isa oli Nõukogude armee ohvitser, ema kohtutäitur.

Õppinud Tallinna 7. ja 46. keskkoolis, lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi režii erialal.

Üllitanud 16 teost, eelolevaks sünnipäevaks ilmub seitsmeteistkümnes. Osalenud kümnetes estraadikavades ja -etendustes, kogenud õhtujuht ja show-mees. Laval käinud 12 784 korda.

Abikaasa Tamara Aas on algklasside õpetaja.

Kaks poega. Vanem poeg Martin (30) on turvamees, noorem poeg Karl (18) teeb suuri edusamme poksimises, valmistudes juunioride MMiks poksis Mehhikos.

Teised Raimost

Margus Lepa

sõber

Raimo Aas on oma elu jooksul teinud nii mõndagi, ja kindlasti ilmub ka sel aastal isemõtlejaile ja üleütlejaile järjekordne teos, mille järjest vanemaks saav meister päris ise kokku paneb huvitavate inimeste öeldud lausekatketest – rämpsu pole mõtet minema visata, kui sellest saab meelelahutust.

Oma järjest pikemaks veniva elu jooksul on maestro öelnud nii mõndagi, mis on meie paljukannatanud kodumaa kultuuri- ja muule ladvikule latva löönud ning võimaldanud ütlejal juba ENSV ajast saadik igasuguseid sanktsioone maitsta saada. Ja meie, kes me kuulame, kuidas kõneleb Raimo Aas, mõistame teda ja tema teravkeelset valu oma pere napi sissetuleku pärast. Me mõistame teda juba praegu, kui ta veel elus on, ja küllap edaspidigi. Ja me mõistame, et kunst nõuab ohvreid.

Tihtipeale me ei märka või vähemalt ei taha märgata, kui ta meile vastu tuleb. Ent ta tuleb, pole pääsu.

Ja ehk küll ajaratas ringi käib ja oma teel tuhandeid kaasa viib, käib ringi ka Raimo Aas ja kõneleb, nüüd juba kolmandale või neljandale põlvele. Ja kui ta vait ei jää, jääbki kõnelema, joonistama, kirjutama, ja kui ta veel raadioeetrisse pääseb, siis lööb taas kellelegi latva.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
kas külm sõda on tagasi?
valitsuskriis või kriis valitsuses?
Gamefriik
VALIMISED UKRAINAS
ARVAMUSPLATS
juurikas
nädala näod
ligi ja ossinovski tüli
meeleavaldus laevakaitsjate toetuseks
Gallup

Kuidas teie talveajale üleminekul kella keeraksite?

Küsitluses on osalenud 2880 inimest
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Päevakava
Viimased uudised
Tervis
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Maailm
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
SOOV.EE
Juhtimine
Sünnipäevad

Palju õnne!

Mirjam Liimask

31

Mirjam Liimask

kergejõustiklane

Aleksander Einseln, 83

sõjaväelane, kindral

Jüri Kuuskemaa, 72

kunstiajaloolane

Jüri Mõis, 58

majandustegelane ja poliitik

Epp Eespäev, 53

näitleja

Horoskoop
Tartu Postimees
60 PLUSS
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
kasutaja raul1972 galeriist
Valuutakursid
USD
0,79 EUR
GBP
1,268 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,019 EUR
=
Kursid seisuga: 24.10.2014
Postimehe google+ leht