Riigikogu liige Marko Mihkelson ei soovita praegu veel eestlastel endale luua illusiooni, et mõnel meie tipp-poliitikul oleks võimalusi saada Euroopa Liidu presidendiks, ehkki president Toomas Hendrik Ilves oleks tema sõnul põhimõtteliselt väga hea kandidaat sellele kohale.
«Kindlasti on Toomas Hendrik Ilves väga tugeva rahvusvahelise kogemusega poliitik. Ma usun, et kui üleüldse kujuneks võimalus, et tema Euroopa Liidu presidendiks kandideeriks, siis ta sobiks sellele kohale kindlasti väga hästi,» märkis Mihkelson, kommenteerides Poola mõjuka poliitiku Jacek Saryusz-Wolski arvamust, et Toomas Hendrik Ilves oleks hea Euroopa Liidu presidendikandidaat.
«Me ei peaks looma illusiooni, et täna oleks meil võimalusi, et mõni meie tipp-poliitik saaks Euroopas kõrge koha, ent ma ei välistaks seda lähemas tulevikus,» oli ta samas skeptiline.
Mihkelsoni sõnul tuleb silmas pidada kogu selle ametikohaga seotud otsustusprotsessi, mis praegu on takerdunud hoopiski Lissaboni lepingule Tšehhi presidendi allkirja saamise taha. Sel nädalal kogunev Euroopa Ülemkogu, mis pidi presidendi ja välisministri nimetamist arutama, peab sedapuhku tegelema järjekordselt hoopiski Vaclav Klausi veenmisega.
Nimedest, kellest Euroopa Liidu presidendi ametikohaga seoses laiemalt räägitakse, tõi Mihkelson välja Briti endise peaministrit Tony Blairi ja kauaaegset Luksemburgi peaministrit Jean-Claude Junckerit. «Blairi suhtes on jõuliselt toetust avaldanud Briti praegune valitsus. Juncker on öelnud, et kui talle tehtaks ettepanek kandideerida, võtaks ta selle kindlasti vastu. Nii et tuleks seda pilti laiemalt vaadata,» sõnas ta.
Poliitiline pasjanss
«Saryusz-Wolski teab väga hästi Ilvest, tema väljatoomine nimena, kes võiks sellele ametikohale sobida, on kahtlemata tunnustus Eesti presidendile,» leidis Mihkelson. Tema sõnul on Eestis terve rida poliitikuid ja diplomaate, kes on viimase 20 aasta jooksul saanud väga hea rahvusvahelise kogemuse ja sobiksid hästi nii sellele kui mõnele teisele Euroopa tipp-positsioonile.
«Iseasi on küsimus, kuidas keegi üleüldises poliitilises pasjansis selle kohani jõuab. Tippkohtade jaotusel mängib rolli, kuidas on positsioonid jaotunud parem- ja vasakpoolsete ehk konservatiivide ja sotside vahel, kuidas on arvestatud Lõuna- ja Põhja-Euroopa suurte ja väikeste riikide huve.»
Sellegipoolest ei pidanud Mihkelson õigeks Eesti kandidatuuri välistada. «Luksemburg on Eestist veel väiksem, selle peaminister Juncker aga Euroopas väga tuntud poliitik, riigi suurus ei mängi siin rolli. Pigem mängib rolli, millisesse poliitilisse leeri inimene kuulub. Üldjuhul on Euroopas võtmepositsioonidel konservatiivid või siis vasakpoolsed ehk sotsiaaldemokraatide esindajad.»
«Minu teada ei ole Eesti ametlikult lobeerimas vahetult enda kandidaate nendele ametikohtadele,» lisas Mihkelson.
Ilvest ja Blairi tuntuse poolest võrrelda pole tema sõnul muidugi mõtet, kuid alati pole seegi oluline. Näiteks tõi ta praeguse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki, kelle nimi polnud enne eriti laialt tuntud. «Teinekord on väikeriigi tipp-poliitikutel parem positsioon olla kaalukeeleks, kes võib rahuldada mitmete suurriikide või poliitiliste jõudude huvisid.»