Kuidas korvata ajaloolist ebaõiglust? Kuivõrd on võimalik minna ajas tagasi, et kompenseerida tehtud ülekohut? Kas me teatud asju üldse suudame andestada?
Juhtkiri: kampaania ajaloolist valu ei vaigista
29. oktoober 2009, 00:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prügikoristuspäeva «Teeme ära!» ja mõttetalgute eestvedaja Rainer Nõlvak loodab nii-öelda järgmise suure ideena luua ühtse kommunikatsiooniruumi Eestis elavatele eestlastele ja venelastele.
«Me olemegi lootusetuna näivaid asju teinud,» ütles Nõlvak kriitikuid justkui ette vaigistada püüdes. Ehkki «inimliku leppimise projekt», nagu ta sõnastab, võib kõlada vägagi paljutõotavalt, on karta, et seesugune «projektipõhine» lõimumine pole praktikas kuigi edukas. Seda just kiireid mõõdetavaid tulemusi silmas pidades.
Piltlikult öeldes on lõimumiskampaaniad kui liivaterad suures liivakellas – ajaliiva ühtlane voog on küll olemas, kuid klaasi alumise osa täitumine nõuab paratamatult oma aja.
Me kõik teame – maailm kubiseb näidetest, kus mingist ajaloolisest andestamisest pole juttugi, olgugi sündmus aastakümnetetagune. Pigem kardetakse (ja õigusega), et vanad varjud võtavad taas võimust.
Olgu siis holokaust, armeenlaste vastu suunatud genotsiid, suhtumine Ukraina näljahädasse jne. Või võtame sudeedisakslaste kunagiste varade küsimuse, mille Tšehhi presidenti Vaclav Klaus on toonud põhjuseks, miks Lissaboni lepet mitte allkirjastada.
Kuidas me aga Nõlvaku seni lihtsalt idee tasemel väljakäidud kavatsusse ka esimese hooga ei suhtu, tunnistagem, et arutelu iseenesest võib olla edasiviiv. Õiguskantsler Indrek Tederi aastaettekandes kõlanud kodanikeriigi mõte alles hakkab Eesti avalikkuses selgepiiriliseks kõneaineks kujunema. Ühiskond vajab alati teatud aega, et niisuguseid asju seedima hakata. Uus olukord kujuneb paratamatult pika perioodi vältel. Tulevikku vaatajate seas on praegu nii optimiste kui ka pessimiste, kuid põlvkondade taha ei suuda ju keegi näha.
Isegi üksikisikute tasandil pole neis küsimustes kõik lihtne, kuitahes mustvalge see kõrvalt paista võib.
National Geographicu dokumentaalfilmis «Guadalcanali kadunud laevastik» (1996) viis režissöör Robert Kenner seoses ühe Teise maailmasõja aegse verise episoodi uurimisega pool sajandit hiljem sündmuspaigas kokku teineteise vastu võidelnud jaapanlased ja ameeriklased. Vis-à-vis istuvais vanades meestes polnud enam viha.
Igaüks oli ju ohver, igaüks omal viisil. Filmivaatajale näib see lihtne ja loomulik. Kuigi vaevalt suudame tajuda, mis nende meeste peades tegelikult toimus.