Valgamaal asuval Õru vallal on põhjust nii uhkustada kui ka ahastada. Vald ei ole kellelegi sentigi võlgu, aga samas on hakkajamad inimesed sealt minema läinud ning valda ähvardab väljasuremine. Miks Õru vald sellisesse olukorda sattus, püüdsid selgitada Nils Niitra ja Lauri Kulpsoo.
Tänavu sügisel, kui Õru sattus uuringufirma Geomedia tehtud omavalitsuste jätkusuutlikkuse uuringus jälle viimastest viimaseks, hakkasid ajakirjanikud taas Õru alevikus käima. Vallavanem Andres Pallosonil läks aga kops üle maksa ja ta päris siseministeeriumist järele, miks ikkagi Õru.
«Nüüd hakati ikka lahmima,» räägib Palloson. «Selles uuringus on julmalt ära öeldud, et parim on Viimsi ja halvim Õru. Tegelikult kõik ei ole ju nii halb.»
Pallosoni auto on 1994. aastal tehtud Audi 80 ja vallavalitsus asub kortermaja ühes trepikojas. Õru vallavalitsusse võiks teha nõukaaja muuseumi, sest selle teisel korrusel on säilinud autentsena – tapeedini välja – suur osa viimasest lihvist, mille ehitajad majale 1989. aastal andsid.
Vallavalitsuse mööbel on nii retrohõnguline, et seda ei tohi ära visata. Sõbraliku ja flegmaatilise olemisega Palloson ütleb selgituseks, et vallavalitsus ei ole kulutanud raha glamuuritsemisele.
Õru aleviku nõukogudeaegsetes majades on kümned korterid tühjad, majade vahel laiuvad puuriidad. Asulas on nii varemeid kui ka maju, kus juba aastaid keegi ei ela ning millest ajahammas peagi oma suutäie haukab.
1979. aastal elas alevikus 270 inimest, nüüd aga vaid 170 inimese ringis. Korterist ei saa seal lahti isegi 50 000 – 60 000 krooni eest.
Aga 13 000-kroonise kuupalgaga Pallosonil on põhjust ka millegi üle uhkust tunda – nimelt pole Õru vald kellelegi võlgu. «Me ei ole kärpinud ühtegi palka ja natuke on reservis ka,» räägib ta. Algkool, raamatukogu ja tibukollane lasteaed on juba mõnda aega tagasi korda tehtud ja mida sa, hing, veel ihkad. Alevikus on kolm poodi ja kohvik.
Praegu kavandab Palloson aleviku külje alla puhkeala, milleks on 150 000 krooni juba olemas. Samas möönab ta, et vald ei ole seni saanud raha üheltki Euroopa Liidu struktuurifondilt, sellal kui kümned omavalitsused on eurorahaga lausa üle külvatud.
Õru alevik asub vaid paarikümne kilomeetri kaugusel Valgast ja 50-minutilise sõidu kaugusel Tartust. Aleviku kõrvalt kulgeb Tartu–Valga maantee, nii et tegu pole sugugi kõrvalise kohaga, nagu mõni vald Peipsi ääres.
bel
Kunagine sovhoosi juhtivtöötaja ja praegu perega Õrus kauplust pidav Gennadi Jurjev ütleb, et juba Nõukogude ajal oli Õrus asunud keskusega sovhoos oma majandustulemustelt vabariigis kõige viimane. «Vahepeal oli siin korraga 15 rahvust,» ütleb ta. «Algul panid sovhoosidirektorid selle suure internatsionaali tööle, aga 1970. aastatel hakkasid direktorid pidevalt vahetuma ja elu käis alla.»
Sisserännanud inimesi iseloomustas Jurjevi hinnangul ükskõiksus töö vastu. «Nüüd on jäänud töötatöölisteks sisserännanud, kes ei teinud tööd Vene ajal ega tee ka praegu,» räägib ta.
Ka 1996. aastast valda juhtiv Palloson tunnistab, et valla hädade üks põhjus on omal ajal talumaale rajatud sovhoosiasula. Iga viies vallaelanik on venekeelne.
Pallosoni sõnul saab valla rahvast kohapeal tööd 30–40 hinge. Ülejäänud on kas töötud või käivad mujal tööl.
Õru raamatukogu juhatajal Saima Puusepal pole vallavanemale ühtki etteheidet. Temagi kinnitab, et valla probleemid pärinevad aastakümnete tagant. «Kui inimesed ise ennast aidata ei taha, ei saa neid keegi aidata,» nendib Puusepp. «Sovhoosi tulid tööle muulased ja vangist tulnud inimesed, kellel ei olnud juuri,» räägib ta.
Valla suurima tööandja, palkmaju tootva Estiske Laftehusi juhi abi Marge Pahva sõnul töötab ettevõttes ligi 30 inimest, aga neist vaid kolmandik on kohalikud.
Pahva tunnistab, et firma võtaks Õrust hea meelega tööle rohkem inimesi – kui vaid oleks võtta.
Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse osakonna juhataja Väino Tõemetsa sõnul jäi Õru vald Geomedia uuringus viimaseks valdade majandust ja elanike heaolu analüüsinud osas. «Aga tegelikult platseerus Õru viimaste hulka ka ülejäänud komponentide osas,» räägib ta.
Tõemetsa hinnangul ei peaks õrulased nägema haldusreformis tonti, mis tapab seal viimasegi elu. «Kogukond jääb sinna edaspidigi toimetama ja kohalike hoiakutest sõltub nende areng või arengu puudumine,» ütleb ta. «Suurem haldusüksus suudaks rohkem panustada ka Õru arengusse ja nad sellest august välja tuua.»
Õru valla laenukoormuse puudumine ei pruugi aga olla Tõemetsa kinnitusel sugugi näitaja, mille üle uhkust tunda. Kiiresti arenenud omavalitsused on võtnud eurotoetuste omafinantseeringuteks viimastel aastatel tublisti laenu.
Õru valla Eesti omavalitsuste haldussuutlikkuse reas viimaseks paigutanud Geomedia juht Rivo Noorkõiv ütleb, et ettevõte ei tegelenud sealsete elanike õnnetunde mõõtmisega.
«Õnnetunne on hoopis teine teema,» räägib ta. «Aga riigi kui terviku peale mõeldes on küsimus selles, et inimeste potentsiaal ei saa kohapeal realiseeruda. Meie mõõdame seda, milline on konkreetse valla tulevik.»
Kas kõik on ikka korras, kui inimesed vallast ära kolivad, soovitab Noorkõiv mõelda.
Omavalitsuste haldusvõimekuse pingereas on Õru viimane.
• Vallas elas 1. jaanuaril 546 inimest, 57 inimest vähem kui 2000. aastal. 1979. aastal elas külanõukogu territooriumil 359 inimest rohkem kui praegu.
• Valla pindala on 104,63 ruutkilomeetrit, seal on kaheksa küla ja Õru alevik.
• Rahvastiku ja maa osas tagantpoolt 13. koht (arvesse võeti elanike arv, ülalpeetavate määr, rahvastiku taastootmispotentsiaal, maa maksustamishind).
• Majanduse osas viimane koht (majandusüksuste arv, loodud töökohad, töökoha väärtus, majanduse mitmekesisus).
• Elanike heaolu osas viimane koht (palga- ja pensionitulud elaniku kohta, töökohtade arv, töötute arv, toimetulekutoetuste maht).
• Kohaliku omavalitsuse teenuste osas tagantpoolt kolmas koht (haridusteenused ja -kulud, sotsiaal- ja tervishoiuteenuse mitmekesisus, sotsiaalse kaitse kulud, vaba aja teenused ja kulud jms).
• Kohaliku omavalitsuse finantsolukorra osas tagantpoolt 25. koht (eelarve maht, võlakoormus, põhivara, investeeringud, omafinantseerimise võimekus).
Allikas: Geomedia
Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise õppejõu Garri Raagmaa sõnul on Õru valla hädad nii selle väiksus kui ka aktiivsete eestvedajate puudumine.
See majand aeti tõepoolest Nõukogude ajal suureks ja kohalike inimeste jutt on pädev. Kui vallas elab 500 inimest ja väga suurt vaimu ka sees pole, siis mida sa seal ikka arendad. Küsimus on hakkajate inimeste olemasolus – kui neid napib või nad ei pääse löögile, ongi ju probleem käes.
Olen tegelikult näinud Eestis märksa hullemas seisus asulaid kui Õru.
Kohalikud arvavad, et kui tuleb haldusreform ja Õru vald likvideeritakse, läheb elu ainult hullemaks. Ütlevad, et kohalikku elu hoiab veel üldse elus see, et tegu on vallakeskusega.
Loomulikult hoiavad enamikku Eesti väikevaldadest elus kohaliku omavalitsuse töökohad.
Haldusreformi on kindlasti vaja, aga küsimus on selles, kuidas seda teha. Õru asukoht on iseenesest päris hea.
Probleem on selles, et mingil hetkel lasi teatud kriitiline hulk mõtlevaid inimesi sealt jalga ja nüüd ei ole alles jäänud kohalikel inimestel enam sellist jõudu ja tahtmist elu edasi viia ning midagi ei toimu.
Inimesi on vähe ja nende keskmine haridustase on ikkagi suhteliselt madal.
Piisaks paarist aktiivsest eestvedajast ja asi hakkaks tõenäoliselt liikuma. Seda on võimalik erinevate poliitikatega mõjutada, aga mitte alati.
