Katalaanid nõuavad 400-kilomeetrise inimketiga iseseisvust

Inimketi kellaaeg ja kuupäev sümboliseerivad 1714. aasta 11. septembrit – päeva, kui katalaanide vägi lõplikult Hispaania kuninga Felipe V üksustele kaotas. Homme piirist piirini käed ühendavad katalaanid näitavad sellega soovi saada rahumeelsel teel taas suveräänseks – samamoodi nagu neile eeskujuks olnud eestlased, lätlased ja leedulased, kes 1989. aastal kolme riiki ühendanud Balti ketti kogunesid.

Lapsena Balti ketis seisnud Anneli Brause, kes nüüd elab katalaanist abikaasa ja kahe lapsega Lleida lähedal Alfési külas, kinnitab, et märke lähenevast suurüritusest näeb kõikjal. Bensiinijaamas veepudeleil nähtud katalaani lipud meenutasid talle väga taasiseseisvumisaegseid sinimustvalgeid kõikvõimalikel kaupadel Eestis.

«Kui ma siia elama tulin, oli sõna «iseseisvus» pigem tabu, millest ei julgetud rääkida. Harva, kui poliitikud seda kasutasid – siis olid nad kohe utoopilised hullud,» meenutab Brause, kes kolis Katalooniasse aastal 2004, olles enne seda lõpetanud magistriõpingud politoloogia ja rahvusvaheliste suhete alal teises eraldumismeelses Euroopa piirkonnas – Šotimaal Aberdeeni ülikoolis.

Kirjeldades õhkkonna muutumist, märgib Brause, et Kataloonia lippude rõdule riputamine 11. septembril on aastaid kestnud tava. «Pärast möödunud aasta suurt meeleavaldust (kus Barcelona tänavaile tuli miljon inimest – toim) jätsid aga paljud lipud sinna alles ka pärast seda päeva,» kirjeldab ta. «Paljudel on need väljas olnud terve aasta. Mõnedel hoonetel on naabrid pannud koos üles hiigelsuured, viimasest korrusest esimeseni ulatuvad lipud.»

Juba selgelt sõltumatust nõudvast inimketist plaanivad Brause sõnul osa võtta kõik nende pere sõbrad ja naabrid; kui kogu pere ei saa minna, siis üks esindaja ikka läheb. «Näiteks üks naaber siit külast ütles, et tema saadab oma teismelise tütre sõpradega – nad ise on talunikud, nad ei saa oma loomi nii pikalt üksi jätta,» kirjeldab ta.

«Meil on ühed sõbrad, kellel on väikesed kaksikud. Eile just küsisin, kuidas nemad hakkama saavad. Nad ütlesid, et vaatasid kaardilt kõige lähema koha ja lähevad sinna,» jätkab Brause.

Tema plaanib pere ja sõpradega minna keti lõunapoolseimasse otsa – Alcanari, mis piirneb Valencia autonoomse piirkonnaga. Ka Valencia kohalik keel on sisuliselt katalaani keel. Nad lähevad sinna uudishimust – nimelt on Valencia president öelnud, et nende alal ei tohiks kett jätkuda. «Inimestel on huvi näha, mis piiri lähedal toimub, kas valencialased ka ise mingil määral organiseeruvad või ei,» tunnistab Brause.

Barcelonas baseeruva Kataloonia Avaliku Diplomaatia Nõukogu peasekretär Albert Royo Marine kinnitas Postimehele, et on registreerunud küllalt rahvast, et teha Prantsuse piirist Kataloonia lõunapiirini kulgev inimkett. «See tähendab rohkem kui 400 000 inimest, kes on juba registreerunud,» selgitas ta. «Aga oodatakse kõvasti rohkem rahvast, kes tuleksid lihtsalt välja siin Barcelonas või teistes kohtades.»

Ettevalmistuseks on katalaanid korraldanud eri kohtades juba mitu n-ö prooviketti. Royo Marine ise näiteks osales sellisel üritusel oma sünnilinnas Sant Cugatis. «Logistiliselt on see tõeline väljakutse,» tunnistab ta katsetuste käigus saadud õppetundi. «Näiteks kusagil võib tekkida tühi sektor, kuhu tuleb inimesi liigutada. 400-kilomeetrise keti juures on seda teha päris raske. Võib olla lünki mitmes kohas ja samas liiga palju inimesi mõnes teises.»

Royo Marine on aga optimistlik ja usub, et pigem saab lihtsalt Barcelonas näha mitut paralleelset ketti ja ka mujale jagub rahvast.

Inimeste ühtlasema jaotuse nimel on tehtud koguni eraldi mobiiltelefonirakendus, kust rahvas saab vaadata, kus pilt hõredam ja nende käsi rohkem vaja oleks.

Peale ettevalmistavate inimkettide Kataloonias on paljudes maailma linnades toimunud veel umbes sadakond väiksemat meeleavaldust: Johannesburgist Helsingini ja Sidneyst Londonini. «Isegi Hiina müüril oli 200 inimest, kes toetas Kataloonia iseseisvust,» märgib Royo Marine.