Anonüümsete kommentaaride seas on ka häid analüüse ja uut infot pakkuvaid tekste, kuid neid on üha keerulisem ja piinarikkam üles leida, tõdes meediaekspert Raul Rebane täna 18. avatud ühiskonna foorumil toimunud diskussioonis.
Rebane: head kommentaari on üha piinarikkam üles leida
12. september 2013, 15:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avatud Eesti Fondi nõukogu esimees Linnar Viik märkis, et Eestis on kirjutatud kokku 250 miljonit kommentaari ja nende hulgas on kindlasti ka palju vaimukaid, uut informatsiooni pakkuvaid. Kuid juba aastal 2000 sai see keskkond värdhüüdnime «peldikusein» ja sellesse hakati suhtuma halvustavalt.
EMORi uuringutulemustele tuginedes imestas Viik, et ei ole ühtegi teist ühiskonda, kus oleks internetikommentaaride lugejate hulk nii suur kui Eestis – ligi 60 protsenti kõigist internetikasutajatest.
Viik viitas veel teiselegi, tudengite läbi viidud uuringule, mille tulemusi analüüsides ei leitud suuri erinevusi eri meediakanalite kommentaariumides. Nad hoomasid kõikjal nuttu ja hala stiilis «kas sellist Eestit me tahtsime», nalja ja huumorit, laimu, konspiratsiooniteoreetikuid, radikaale, usuhulle, ametnikesõimajaid.
Toimub «vabadus ilma vastutuseta»-kontseptsiooni levik – sa võid teise kohta öelda mida iganes, kui kohtusse lähed, ütled, et see on nali.
Meediaekspert ja –analüütik Raul Rebane tunnistas, et tema suhtus kunagi kommentaaridesse väga hästi, lugedes neid innukalt, sest aeg-ajalt kirjutati sinna kauneid ja sisukaid analüüse.
Nüüd oleme jõudnud aga olukorda, kus inimesed juba oskavad arvestada, et kui midagi enda nime all kirjutada ja avaldada, saavad nad igal juhul ka sõimata. Eraldi probleemiks pidas ta aga seda, et nagu uuring näitas, et on internetikommentaaride näol tegu suhteliselt väikese infosegmendi ebaproportsionaalselt suure infokaaluga.
«Toimub «vabadus ilma vastutuseta»-kontseptsiooni levik – sa võid teise kohta öelda mida iganes, kui kohtusse lähed, ütled, et see on nali,» imestas Rebane. Ta võrdles olukorda piltlikult öeldes olukorraga liikluses, kus oleme samuti kokku leppinud, et on foorid, märgid. «Aga siis leiame, et see piirab, teeme hoopis nii, et kel kõvemad närvid ja tugevam auto – tuld! Seepeale nõrgemad lihtsalt lahkuvad liiklusest.»
Rebane rääkis ka sellest, kuidas anonüümse kommentaariumi kaudu on võimalik sisse viia resonantset materjali, mis hakkab ise oma elu elama. Näiteks tõi ta mõne aasta taguse, paanikat tekitanud kuulujutu Eesti krooni devalveerimisest. «See on väga tõsine tegur, kui meediale väga tõsiselt kommentaaride kaudu söödetakse ette materjale,» ütles Rebane ja tõdes, et ehkki meedia teab sellist ohtu, ei hammustata enamikel konkreetsetel juhtudel seda läbi.
«Mis on Eesti kommentaariumi strateegiline vara? Kui võtad selle ära, siis fundamentaalselt olukord muutub. See on anonüümsus. Kui võtta ära anonüümsus, kogu struktuur muutub,» pakkus Rebane välja. «Võib-olla on olemas veel teisi lahendusi.»
Samas tõdes Rebane, et kui kommenteerimise põhjus on soov sekkuda diskussiooni, siis praegu oleme jõudnud olukorda, kus head asjassepuutuvat kommentaari leida on liiga piinarikas ja ajakulukas. «Anonüümne kommentaar võib olla väga hea kommentaar. Aga selle ülesleidmine on liiga piinarikas ja seetõttu paljud on sellest loobunud,» rõhutas Rebane.
Linnar Viik tõdes teisalt, et ta ei näe huvigruppi, kes oleks tõsiselt huvitatud kommentaariumi kvaliteetseks muutmist.