Laste kallal tarvitatav vägivald saab avalikuks liiga hilja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Signe Riisalo kinnitab, et Eestis on hulk seadusi, mis lapse õigusi kaitsevad
Kriminaallood, kus vaimsete häiretega vanemad võtavad oma laste elu, tekitavad õudu. Last kaitsvad seadused on kasutud, kui vanemate haigus ei muuda lähikondseid valvsaks ning vägivald saab avalikuks alles kohtukulli ees.
Sel nädalal arutas Tallinna linnakohus kahe noore naise saatust, kes tapsid oma lapse süüdimatuna. Üks naistest, 31-aastane Kaia saadeti sundravile, teise, 39-aastase Marina tulevik on veel kohtu kätes.
Need haiged naised olid juba enne oma laste tapmist olnud psühhiaatrilisel ravil.
Ringkaitse ja valehäbi
Sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialisti Signe Riisalo hinnangul pidanuks vanemate haigus häirekellad laste kaitseks juba ammu helisema panema.
Vähe sellest, valvsusele peaks kutsuma juba vanemate soovimatus last ära kuulata…
Riisalo tõdeb, et olgu tegemist peresisese vaimse või füüsilise vägivallaga lapse kallal, sekkuda tuleb igal juhul.
«Siin ei kaitse püha ja puutumatut peret isegi mitte ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, sest eelkõige tuleb näha lapse vajadusi ja probleeme,» ütleb ta. «Eesti riigis on hulk seadusi, mis kaitsevad lapse õigusi, ent kui lastekaitsetöötajal pole informatsiooni, et see või teine laps on kuskil hädas, ei hakka seadus tööle.»
Lastekaitseseadus ütleb, et iga inimese kohus on teatada abi vajavast lapsest viivitamatult lastekaitsetöötajale, kes peab hädaohus lapse toimetama otsekohe ohutusse kohta vanematelt nõusolekut küsimata.
«Seejuures on lastekaitsetöötaja kohus abistada iga ohtu sattunud last tema kodukohast olenemata,» lisab Riisalo.
Kuid miks me igapäevaelus selle seaduse järgi ei käi? Miks me peame kuulma taas ja taas võigastest seikadest väikeste poiste ja tüdrukutega, kellest on saanud oma lihaste vanemate, vanavanemate või kasuvanemate ohvrid?
Lastekaitsjate käed ei ulatunud näiteks väikese, just kuueaastaseks saanud poisini, kelle süüdimatu ema salliga surnuks kägistas.
«Meie pered elavad ringkaitses ja tunnevad valehäbi,» teab Signe Riisalo peamist põhjust.
«See on ju maailma lõpp, kui naaber kuuleb, et peres on vaimuhaige,» lisab ta. «Kõige hullem pole see, et murest ei räägita naabritele ega peretuttavatele, hullem on see, et muret ei tunnistata iseendalegi. Ja äärmiselt erandlikel juhtudel ongi ohvriks laps.»
Riisalo väitel oleks lastekaitsetöötajal olnud kaks võimalust poisi elu päästa: oli alus vanemlikud õigused ära võtta ja ka laps perekonnast eraldada.
«Laps oleks tulnud kohe pärast seda, kui ema tegi esimese katse poega tappa, kas perekonna enda initsiatiivil või raviarsti soovitusel perest eraldada,» on Riisalo veendunud.
Olmemured laste kaela
Samas tunnistab Riisalo, et maailmas juhtub erakordseid lugusid, mida tuleb üritada ennetada.
«Sellised koledad lood tuleb viia miinimumini, kuid välistada on neid raske,» nendib Riisalo.
Sotsiaalministeeriumi tervise edendamise büroo juhataja Andrus Lipand tõdeb, et eesti rahva elu on aastail 1990-1998 olnud vaimselt pingeline.
Mõistagi pole see teinud head eestlaste vaimsele tervisele.
Lipand nimetab põhihädadena stressi, depressiooni ja unehäireid ning nende ohtlikke maandajaid - tubakat, narkootikume ja alkoholi.
Lipandi hinnangul saab eestlaste tervist võrrelda lätlaste ja leedukate, ent mitte soomlaste omaga.
«Ebastabiilsus poliitikas ja majanduses annab tagasilöögi rahva vaimsele tervisele - nn katusele. Ent kui katus on katki, tulevad ka kõik muud haigused ligi,» ütles tohter Lipandi.
Kohtus süüdi mõistetud lapsetapjad
Kasuema peksis kasulapse surnuks
23. aprillil 1995 suri Pärnus Eve Sortsi majas kaheaastane Meelis, keda sadist Eve Sorts peksis alates 31. juulist 1994.
Kui laps vaevles peksupiinades, jõid ta kasuvanemad vahuveini ja tegid lapsest videofilmi. Eve Sorts mõisteti 8 aastaks vangi, tema mees lõpetas elu enesetapuga.
Kasuisa peksis kasupoja surnuks
4. septembril 1995 suri Tallinna lastehaiglas viieaastane lugeda ja kirjutada mõistev mulatilaps Helander, keda võõrasisa Harry Liber peksis aastaid, ent kelle kaitseks lapse ema välja ei astunud. Liber hakkas Helanderit eriliselt vihkama ja mõnitama pärast oma poja sündi. Kohtus ütles ta, et on rassist. Helander sattus võõrasisa peksu tagajärjel ka varem haiglasse ja Liber kohtu alla, ent Tallinna linnakohus karistas teda esimesel korral tingimisi. Viimati mõistis kohus Liberile 9-aastase vabadusekaotuse.
Ema mürgitas poja
12. novembril 1996 andis Harjumaal Rummu vanglas töötav velsker Tatjana Shalashova oma pojale üledoosi tablette. Hiljem tassis ema lapse laiba metsa ja pani ta põlema. Kohus karistas naist 8-aastase vabadusekaotusega.
Ema laskis imikul surra
Nelja lapse ema sünnitas 1. jaanuaril 1996 kodus Saaremaal viienda lapse, mähkis imiku seelikusse ja peitis voodi alla. Õhtu saabudes mattis naine lapse kuuri põranda alla. Laps jooksis verest tühjaks, sest ema jättis ta nabavöödi sidumata. Kohus karistas ema aastase vabadusekaotusega.