Vahi alla viivad mõrvad ja narkoäri

Foto: Repro

Eelmisel aastal piirati Eestis peaaegu 2400 inimese üht olulisimat põhiõigust – vabadust, selgub justiitsministeeriumi värskest vahistamiste analüüsist. Miks nii palju inimesi vahi alla võeti?

Analüüsi autor, justiitsministeeriumi nõunik Urvo Klopets vastab sellele küsimusele nii: «Probleem pole selles, et palju vahistatakse, vaid et liialt palju pannakse toime kuritegusid.»

Seega võiks järeldada, et igaüks, kes on kurja teinud ja tabatud, peab minema trellide taha. Ent analüüsi autor sellisele järeldusele ei jõua. «Vahi all pidamine ei tähenda automaatselt, et teda peaks karistama vangistusega – vahistamine on tõkend kriminaalmenetluse tagamiseks,» selgitab ta.

Eelmisel aastal vahistati Eestis 2392 inimest (nende seas on ka välisriikidele loovutatud ja reegleid rikkunud kriminaalhooldusalused) ja vahi alt vabastati 2159 inimest. Neid 2392 inimest kahtlustati kuriteos, kusjuures sageli mitmes.

Eestis vahistatakse kuriteokahtlusega inimesi kaks korda rohkem kui Soomes ning mitu korda rohkem kui teistes Põhjamaades või Saksamaal. Kui Eestis vahistati 2007. aastal iga 100 000 elaniku kohta 70 inimest, siis Rootsis ja Taanis oli see näitaja palju väiksem.

Eesti on Soomest ja Rootsist ees ka vahistusaja pikkuselt, mille keskmine ületab meil viis kuud (158 päeva). Samas on Soomes vahistamise kestus aasta-aastalt pikenenud. 1994. aastal oli see 1,9 kuud, mullu aga juba 3,5 kuud.

Aga miks inimesi vahistatakse? Analüüsist selgub, et Eestis moodustavad vahistatutest alla kolmandiku (29 protsenti) need, kes on himustanud võõrast vara. Soomes on varavastaste kuritegude eest vahistatuid poole vähem (14 protsenti).

Samas kahtlustatakse Soome vahistatutest kolmandikku tapmises või mõrvas, Eestis on selliste inimeste osakaal 11 protsenti.

10. juulil 2009 vahi all viibinutest moodustasid 51 protsenti need, keda kahtlustati või süüdistati rasketes kuritegudes – mõrvas, tapmises, vägistamises, raske tervisekahjustuse põhjustamises või esimese astme narkokuriteos. Varguses kahtlustati või süüdistati üht neljandikku vahistatutest.

Kõige kauem hoitakse Eestis vahi all tapmises või mõrvas kahtlustatut – keskmiselt 12,9 kuud ehk 392 päeva.

Teisel kohal on narkokuritegudes kahtlustatavad – põhjuseks võib muu hulgas olla see, et neilt konfiskeeritud ainete ekspertiis võtab aega. Kolmandal kohal on arvatavad röövlid ja väljapressijad, neljandal vargustes kahtlustatavad.

Vahi alt vabanemine aga ei tähenda veel vabanemist – kui kohus karistab inimest vangistusega, saab senisest vahialusest kinnipeetav.

Kommentaar

Leon
Glikman,
vande­advokaat

Eestis koheldakse valgekraesid pahatihti karmimalt kui ohtlikke kurjategijaid. Lisaks süüdistavale kallakule on probleem Nõukogude kriminaalprotsessikoodeksil ja Itaalia maffiavastastel seadustel põhinev inkvisitsiooniline kriminaalmenetluse seadustik. Anakronismina mõjub, et Eestis, Euroopa Liidu liikmesriigis, ei kehti mitmed inimõiguse põhistandardid kahtlustatavana kinnipeetu või vahistatu suhtes.

Näiteks saab vahistamise põhjendatuse kontrolli taotleda alles kahe kuu pärast, kusjuures kontrollist keeldumist ei pea põhjendama ja sellekohast määrust ei saa edasi kaevata. 

On ilmne, et ühel päeval tabab Eestit Euroopa Inimõiguste Kohtus järjekordne piinlik kaotus.

-------------------------

Jaan Ginter,
Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor

Vahistamise ja vangistuse kasutamisel on paljuski samad põhjused – meie ühiskond ei ole veel nii stabiilne ja turvaline, et toime tulla nii vähese sunni kohaldamisega, nagu näiteks Rootsi või Taani.

Vahistamisel on peale kriminaalmenetluse tagamise ka teine toime. Kõikides riikides on vahistatute kinnipidamistingimused ebamugavamad kui vanglakaristuse kandjatel. Ning see sunnib vahistatuid oma kuritegusid rutem üles tunnistama, et halbadest tingimustest ükskord pääseda.

Karmimad režiimid (sh Nõukogude võim) on seda asjaolu kohati ka kurjasti ära kasutanud. Praegu pole andmeid, et Eestis nii käitutaks. Aga eks vahistuse kohaldamise õigustatus vajaks samuti analüüsi.