President Lennart Meri autasustas täna alpinisti ja tunnustatud fotograaf Jaan Künnapit Eesti Punase Risti III klass teenetemärgiga, tänu kellele sai Eesti oma alpinismipreemia.
Teenetemärk alpininismipreemia eestvõtjale Jaan Künnapile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parima alpinisti selgitavad kinnisel hääletusel välja mägironijate tegemistega kursis olevad inimesed. Jaan Künnap ütles, et sel korral kuulus zhüriisse 20 inimest, mille koosseis hakkab igal aastal muutuma. Esimese rändauhinna 2000. aasta tulemuste eest pälvis Valdek Udris, kes Lenini mäetipust lumelauaga alla laskus. Esimene alpinismiauhind valmis Arne Sarapuu ja Tarmo Riga (esimesed eestlased, kes tõusid Himaalajas 8000 meetrist kõrgemale). Ränduhind on valmistatud alumiiniumist ja paekivist. Rändauhinnale graveeritakse laureaatide nimed. Taiese autor on skulptor Rait Pärg. Jaan Künnapi Alpinismiklubi asutamise idee tekkis aga mägironijatel Eesti Esimese Himaalaja Ekspeditsiooni ajal 1998. aasta sügisel. Ekspeditsiooni kooseisu kuulus siis enamik Eesti tippalpiniste ja mõned edukad äritegelased. Lumelauaga 7000 meetri kõrguselt Preemia saaja Valdek Udris on lumelaudur ja kogemustega alpinist, kes tegeleb mõlema harrastusega jõudumööda. Mägedes on ta käinud alates 1981.aastast. Udris ütles Postimehele, et selline auhind oleks võinud alpinistidel juba ammugi olla. Sellised preemiad teevad tuju heaks, lisas ta. Teise inimesena maailmas laskus ta lumelauaga alla 7134 m kõrguselt Lenini mäetipult. Udrise sõnul polnud see ületamatu tegu, Lenini tipp on mägede osas üks lihtsamaid, piisavalt raske aga küll. Küpse oled niikuinii, kui tippu oled jõudnud, aga siis tuleb mõelda veel ka laskumisele, lisab Udris. Kui palju laskumisele aega kulus, ei osanud ta öelda, sellistel juhtudel ajataju lihtsalt puudub, kuna laskusin korraga üle kolme kilomeetri. Reisipäevikus kirjutab Valdek Udris: Elu sees polnud ma nii kõrgelt alla vaadanud ja koht, kuhu tuli välja sõita, pole iial nii sügaval olnud, kõrguste vahe 2800 m. Lumi oli tõeline laudurite unistus- puuder. Esimesed sajad meetrid läksid sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Peale kohtumist suure liustikulõhega sai uuesti esmatähtsaks soov elusana alla jõuda, mille sõidumõnu oli vahepeal tagaplaanile puksinud. Mäkke minnakse aeglaselt, tasa ja targu, et organism kõrguse, hapniku vähesuse ja kliimaga harjuks Vahepeal tehakse mitu peatust, mida nimetatakse aklimatiseerumiseks. Seda on vaja selleks, et organism hakkaks aru saama, kuhu ta sattunud on. Tippu jõuavad vaid kõige tugevamad, need, kelle organism on kõige paremini kohanenud. Alpinisti võib tabada nn. mäehaigus, mis halvimal juhul lõpeb surmaga. See pole ainult algajate probleem, sellesse haigestuvad ka kogenud alpinistid. Mäkkeronija näeb hallutsinatsioone, ei kontakteeru, sonib justkui palavikus (nagu poleks ta enam täie mõistuse juures). Olukorra parandamiseks piisab, kui kannatanu viiakse kiiresti ohtlikult kõrguselt allapoole. Sellepärast pole sugugi imelik kui mäkkeronijad üksteiselt vahetevahel korrutustabelit küsivad, kontrollimaks, kas kaaslane on ikka täie mõistuse juures.