Arstide liidu eetikakomitee liige, onkoloog Indrek Oro leiab, et eutanaasia seadustamisest ei saagi rääkida, sest ühelegi arstile ei saa panna kohustust aidata teisel inimesel surra.
Arst: eutanaasia seadustamine ei saa kõne allagi tulla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oro rõhutas, et ükski riik ei ole seadustanud eutanaasiat - ei Holland, Belgia ega Luksemburg. «Nende riikide seadusandlused annavad lihtsalt võimaluse, et kui arst assisteerib seda tegevust, ei satu ta kriminaaluurimise alla,» selgitas ta.
Tema sõnul ei saagi seada eesmärgiks aktiivse eutanaasia seadustamist, sest mitte ühelegi inimesele ei saa panna kohustust kas kaasa aidata või assisteerida teise inimese siit ilmast lahkumistele. «Kui keegi seda teeb, on see absoluutselt vabatahtlik valik,» leidis Oro.
Kas ühiskonnas on võimalik tekkida aktiivse eutanaasia osas ühine arusaam, selles Oro kahtles. «Meil puudub täna ühiskonnas diskussioon, mis aitaks asjadest ühtmoodi aru saada. Vaevalt hakkame me kõike ühtmoodi nägema, aga kindlasti on vaja, et me mõistaksime teemasid ja mõisteid sarnaselt. Praegu ei saa me nende asjade sisust õigesti aru.»
Ta pidas mõistlikuks, et püütakse leida seaduslikud võimalused, kuidas eutanaasiaga tegeleda nii, et keegi kõige parema kavatsusega tehtud tegude juures ei jääks seaduse hammasrataste vahele.
«Uuringud on välja toonud, et küsitletud inimesed valdavalt toetavad eutanaasiat. Kriitikud jälle ütlevad, et küsitud on nooremate või tervete inimeste käes. Me teame, et inimese seisukohad muutuvad märgatavalt, kui see teema hakkab teda vahetult puudutama, ta ei pruugi enam mõelda samamoodi,» rääkis Oro.
Paber aitaks otsustada
Tervishoiuametnik Peeter Mardna välja pakutud lahendust, et inimese passi vahel on paber, mis keelab tema elustamise kliinilisse surma sattumisel, pidas ta mõistlikuks. «Kliiniliselt keerulistes olukordades pannakse pead kokku ja korraldatakse konsiiliumid, et maandada inimliku eksimise võimalusi. Kindlasti võiks olla selline paber üheks argumendiks edasistes otsustustes,» ütles Oro. Samas lisas ta, et praeguses õigusruumis ei ole sellel fikseeritud kohta.
Sarnasena meenutas ta organi siirdamist lubavaid dokumente, mis lubavad traagilise sündmuse korral inimese organeid siirdamiseks võtta.
Onkoloogina märkis Oro, et ega Eestis ei tegeleta tingimusteta elu säilimise pikendamisega. «Kui prognoos on üheselt mõistetavalt pessimistlik, siis sellisel juhul laseb tavapraktika ikka inimesel hääbuda, nagu loodus seda ette näeb. Paljud pelgavad, et kliinilises surmas ei lasta neil siit ilmast lahkuda, kuid ma usun, et mõistlik tavapraktika on meil Eestiski täiesti olemas,» sõnas ta.
Arstide deklaratsioon keelab eutanaasia
Kõige enam käsitleb arstiorganisatsioonidest eetilisi teemasid Maailma Arstide Organisatsioon (World Medical Association), kel on 1987. aastal vastu võetud resolutsioon, mis ütleb, et eutanaasiaga tegelemine arstide poolt on ebaeetiline ja arstikutse jaoks sobimatu tegevus.
«Kristliku moraali põhimõte on ju, et inimene, kes ei ole ise endale elu andnud, ei tohi seda ka ära võtta ei endalt ega teistelt. Siin on vaidluskoht selles, kui on selgelt teada, et haigus on parandamatu ja inimese saatus on vaid kannatus. Oponendid vastavad, et tänapäeval on võimalik kannatusi leevendada,» tõi Oro välja.