Kirjanik Jaan Kaplinski leiab, et tema erakonna koostöö pealinnas Keskerakonnaga on üks sammudest, mille sotsid on ette võtnud, kasvamaks heategevusühingust tugevaks jõuks.
Jaan Kaplinski väitel ei saa sotsid olla heategevusühing
11. november 2009, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas teie Tallinna Keskerakonna ja sotside mõistusabielule vaatate? On see ikka mõistusega sõlmitud?
Kindlasti on see otsus tehtud mõistusega, sest Jüri Pihl ja Edgar Savisaar on mõlemad vägagi intelligentsed inimesed, kes põhjalikult kaaluvad oma samme. Sellest liidust mõistus küll välja jäetud pole.
Paljud teie erakonnakaaslased näevad selles ka isiklikke ambitsioone, karjerismi, reeturlikkust. Teie nii karm ei ole?
Erakonnas on sel teemal olnud eri arvamusi, kuid enamik üldiselt pooldab seda liitu. Ma näen selles liidus sammu, mis on poliitikas väga tavaline: sotsiaaldemokraatlik erakond ei saa olla lõpmatult heategevusühing, kes püüab parandada ja siluda parempoolsete jõhkrusi ja järskusi. Jääda lõputult erakonnaks, kelle toetus kõigub 8–12 protsendi vahel, ka sellel ei ole mingit mõtet. On vaja midagi väga oluliselt muuta ja seda nüüd ka tehakse.
Kas üks olulist pööret tuua võiv samm on koostöö Keskerakonnaga?
Jah, seda koostööd tuleb proovida ja näeme, mis välja tuleb. Teine samm on ettepanek Rahvaliidule, et kas pidada ühinemisläbirääkimisi või mõelda vähemalt koostööle, ning niisamuti on pakkumine ka rohelistele. Erakond püüab praegu laiendada oma kandepinda ning ollakse valmis küllaltki radikaalseteks sammudeks.
Minu meelest on selleks ka aeg! Tuleb vaadata Soome poole, Põhjamaade poole. Seal kõikjal on sotsiaaldemokraadid ühed olulisemad erakonnad, nad on tegijad, aga mitte kaasaskäijad ja silujad. Kaua ei saa see asi nii kesta.
Teie erakonnakaaslane Andres Tarand on öelnud, et viimaste sammudega pealinnas peletavad karjääripoliitikud sotside seast arukad inimesed.
Paljud haritlased ja kultuurinimesed toetasid sotsiaaldemokraate, kuid üks asi on toetada õilsaid inimesi, teine asi on poliitikas midagi ära teha. Et midagi ära teha, selleks tuleb võimu juurde pääseda. Siin on kindlasti dilemma ja selleks tuleb kompromisse teha. Aga meenutame, et Winston Churchill, vana konservatiiv ja antikommunist, sõlmis liidu Jossif Staliniga. Mitte enda, vaid oma riigi huvides. See on poliitika.
Kui palju on praegu sotside otsustes ideelist, demokraatia väärtusi toonitavat lähenemist?
Sotsiaaldemokraatia on mingil määral kriisis kogu Euroopas, sest ühiskondades on kõik nii palju muutunud. Sotsiaaldemokraatia oli ikkagi alguses töölisklassi toetusel sündinud erakond ja ajas poliitikat töölisklassi huvides. Mis on praegu töölisklass?
Sotsiaaldemokraadid peavad ümber orienteeruma. Aga seda peavad tegema ka liberaalid ja konservatiivid. Maailmas muutub kõik nii kiiresti, aga teatud põhihoiakud on jäänud. Arusaam solidaarsusest ja teatud vastuseis äärmuslikule individualismile, millele on sotsiaaldemokraadid alati vastu olnud. Seda ka Eestis.
Politoloog Anu Toots leidis pühapäevases ETV saates «Aeg luubis», et sotside üheks mureks on tugeva juhi puudumine. Mida teie arvate?
Ma tunnen Jüri Pihli umbes 15 aastat, mil sai riigikogu ruumides kokku puututud. Üks asi on küll selge – Jüri Pihl ei ole naiivitar, kelle saab ümber sõrme mässida või tõmmata mingisse korruptiivsesse afääri. Pihl ju tuli poliitikasse sellega, et ehitas üles Eesti kaitsepolitsei ja sisuliselt ka vastuluure. Tal on kogemusi, teda võib usaldada. Keda siis veel?
Kui lootusrikas te olete, et pealinna liidu baasil kerkib riigikogu valimisteks ka üks tugev sotsiaalne leer, kes seab end paremerakondade vastu?
Loodan väga, aga kas ma sellesse ka usun, see on iseasi. Aga kes hunti kardab, see ei peaks metsa minema. Nüüd on metsa mindud, vaatame, mis välja tuleb. Midagi oli tarvis teha ja üks samm on tehtud. Loodan, et see pankrotimeistrite riik saab valimiste järel muudetud oluliselt sotsiaalsemaks ja õiglasemaks riigiks.