Rahareformieelsel rubladefitsiidi ajal oli isegi kurioosseid olukordi, kus näiteks koju soetatud kolmas või neljas külmkapp või teler oli «likviidsem» kui hoiukassas olev või palgana saadaolev raha.
Inimesed kasvatasid massiliselt vajalikku köögivilja ja muid aiasaadusi, riideid ei uuendatud, majapidamistarbed ning kodus vajalik oli kogunenud juba rubla väärtuse languse ajast.
«Kulud hoiti miinimumis, mistõttu kurnavad majanduslanguse aastad suudeti üle elada,» tõdes Leimann.
Kolhooside ja suurtehaste lagunemine ei toonud siiski kaasa hüppelist tööpuuduse kasvu, sest noor riik vajas tuhandete kaupa töökäsi ehitamaks üles riigile vajalikke organisatsioone.
«Kolhoose asendasid tööpakkujana valdade, linnade, maakondade ja ametite paisuvad aparaadid,» meenutab Leimann. «Samuti vajas toll, piirivalve ja sõjavägi kiirkorras komplekteerimist. Uue riigi ülesehitamine korvas töökohtade kadumise tööstuses ja põllumajanduses.»
Kuigi analüütikud prognoosisid juba aastaid tööpuuduse hüppelist kasvu, leidis see aset alles mullu, kui töötute arv jõudis saja tuhandeni.
Tööpuuduse kasvu taustal on elu hammasrataste vahele jäänutel valusalt silma kriipimas mõned edukad, kes võivad endale kõike lubada. Varaline kihistumine paistab võrreldes nõukogude aastatega Raivo Vare sõnul lihtsalt rohkem silm.
«Pealgi ei varjata seda enam osava propagandalooriga nagu tollal,» selgitas Vare, «kus jutlustati mitte ilusat elustiili, vaid töösaavutusi, aga käis nomenklatuurne välissõitude tuusikute jagamine, eripuhvetid, rätsepatöökojad, importtööstuskaupade eripoed töötasid täie auruga ja neist saadavate hüvede hulk sõltus tegelikult mitte niipalju rahast, kui asendist hierarhiaredelil ja sugulusastmest vastava ametiisikuga ning tutvustest, nagu mujalgi defitsiidi tingimustes töötavas kaubandusvõrgus.»
