Lugesin suure hämmelduse ja piinlikkusega Priit Aimla arvamuslugu «Täna doktorant, homme doktor?» (PM 12.02), milles ennast satiirikuks nimetav autor sõimab mõni päev varem ilmunud artikli autorit Oudekki Loonet (PM 06.02). | | |
| | | VIIMASED KOMMENTAARID | tutulutu
Omamoodi huvitav nähtus. Daniele Monticelli sirgjoonelisele tekstile on vaid 12 kommentaari aga Ruu...
Reklaam
Misasja, kas Postimees on mulle reklaami tegema hakanud, et loeb üles, mis kell ma veel olen komment...
|
|
Ajalehe arvamuslugu peaks olema koht, kus kaalutletud argumentide abil esitatakse oma seisukoht või üritatakse kummutada teis(t)e inimes(t)e arvamisi teatud teema või sündmuse kohta. Kriitiline dialoog Just selles seisneb selle ajakirjandusžanri tähtsus demokraatliku arutelu edendamisel, mis eeldab kriitilist dialoogi (ja isegi konflikti), aga ei kannata teiste arvamuste autoritaarset vaigistamist. Aimla artikli eesmärk ja teostus lähevad selle määratlusega põhimõttelisse vastuollu, sest tegemist oli mitte ühe seisukoha (kas või pilkava) kritiseerimise, vaid ühe inimese mõnitamisega mitte ainult tema arvamuste, vaid ka tema soolise kuuluvuse ja sotsiaalse staatuse ehk naiseks ja doktorandiks olemise pärast. Aimla kirjutist avaldades ei säranud Postimees seega minu arvates sõnavabaduse erilise etalonina, vaid pigem solvas oma lugejate intelligentsi. Ma ei taha öelda, et selliseid kirjutisi tuleks tsenseerida, aga selliste kirjutiste koht on internetikommentaaride hulgas – kusjuures hea internetikommentaar on ikka see, mis üritab isegi halastamatu kriitika abil edendada arutelu, mitte see, mida kasutatakse oma isikliku vimma väljaelamiseks. Hea satiir? Võib muidugi vastu väita, et kui arvamus seguneb satiiriga (ja sellele pidi ilmselt viitama Aimla enesemääratlus), seguneb teatud seisukohtade kritiseerimine paratamatult nende esindaja isikuomaduste karikeerimise ja parodeerimisega. Ainult et hea satiiri puhul õõnestavad ükskõik kui teravad ja pilkavad, kuid läbimõeldud ja mittekonformistlikud naljad ja iroonia võimukandjate enesekindlat nägudetegemist. Heaks näiteks võiks siinkohal tuua mitmed Andrus Kivirähki laupäevased lood Eesti Päevalehes. Kui aga labastel ühiskondlikel stereotüüpidel põhinevat isiklikku sõimu kasutatakse hoopis teisitimõtlevate tavakodanike vastu, pole minu meelest tegemist (hea) satiiri, vaid laussallimatusega. Leian, et ajakirjandus, mis peab tähtsaks sõnavabadust, intelligentset kriitikat ja demokraatlikku arvamuste dialoogi ja konflikti, ei tohiks aidata kaasa sedasorti sallimatuse levitamisele. |
VEEBRUAR 2008
