Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vabatahtlik Dan Murumets rassib palgata head teha nii Eestis kui välismaal

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Eesti vabatahtlikke leiab nii Slovakkia lossivaremetest kui Prantsusmaa töölaagritest.

Kuus aastat tagasi avastasid koolipoiss Dan Murumetsa vanemad, et nende noorima võsu päevaplaan on ühtäkki kummaliselt tegusaks ja tihedaks muutunud.

«Äkki on poiss mingite ususektidega seotud, viimaks pöörab veel ära,» oli nende suurim hirm.

Poeg rahustas, et ei suhtle ususektidega, vaid teeb vabatahtlike seltsis tööd.

«Mispärast sa töötad, kui palka ei maksta, sind kasutatakse lihtsalt ära,» umbusaldas ema edasi.

«Vabatahtlik? Aa, see tähendab, et lähed vabatahtlikuna sõjaväkke?» tegid tuttavad teadjat nägu.

Ja Dan Murumets pidi taas selgitama, miks ta töötab ja miks ta selle eest raha ei saa. Tol ajal polnud temas veel vabatahtlikele omast idealismi ega uljast tahet maailma parandada. Oli vaid kange kihk mõnusalt suve veeta ning nukker tõdemus, et turismireisi lunastamiseks napib raha.

Juhuslikult kuulis ta vabatahtlike ühendusest nimega EstYes, kes korraldas noorte töölaagreid Eestis ja välismaal. Murumets läks kohale ning sõitis peagi paariks nädalaks Slovakkiasse tööle.

Seejärel rassis Prantsusmaal - ikka olematu palga eest. Avastas muu hulgas, et vabatahtlike seltskond on ütlemata lõbus ja noor, ning jäi EstYesi nende sekka. On seal tänini.

Kohmetu briljant

«Mustervabatahtlik, tõeline briljant,» kirjeldab teda Eesti Vabatahtlike Keskuse juhataja Merle Helbe. «Dani peale võib igal ajal kindel olla, ta tuleb alati kohale, kui kuskil abi tarvis. Kui vaja, mängib trummi, kui vaja, teeb musta tööd. Tõeline kingitus.»

Etaloniks tunnistamine muudab 22-aastase Murumetsa kohmetuks. Sest vabatahtliku töö jaoks pole enam nõnda palju aega kui koolipoisina - haldusjuhtimise õpingud pedagoogikaülikoolis ning müügitöö internetilahendusi pakkuvas firmas hammustavad päevadest suure tüki. Ent tunnid, mis neist kahest tegevusest üle jäävad, pühendab ta kuue aasta eest alanud hobile.

Kuigi vabatahtlikke võib kohata nii tulekahju tagajärgi likvideerimas kui vanuritele raamatuid ette lugemas, on Murumetsa põhitegevuseks kujunenud konverentside ja koolituste korraldamine, teemade ja osalejate ühisnimetajaks ikka vabatahtlikkus.

Lisaks aitab ta noortel välismaale töölaagritesse pääseda ning võimaldab piiritagustel eakaaslastel omakorda Eestisse tööle tulla. Ja määrib aktiivse organiseerimistöö kõrval aeg-ajalt musta tööga ka oma käsi.

Näiteks korjas kampaania «Tee puhtaks!» ajal teeäärsest metsaalusest kottide viisi prahti. Puhastas Narva-Jõesuu liivaranda sinna tassitud prügist. Niitis Viljandis muru ja raius võsa, aidates seeläbi kohalikul õpetajannal korratut majakrunti vene laste keelelaagriks muuta.

Töö kuriteopaigas

Piiritagused töölaagrid pakuvad lisaks rügamisvõimalusele ka põnevust. Näiteks Prantsusmaal tegeles Murumets kohalike probleemsete noorukitega, pisikurjategijate ja narkomaanidega, andis neile tunde ja oli korralikult käituvaks eeskujuks.

Slovakkias juhtus laagripaik olema naabriks keskaegsetele lossivaremetele, kus omal ajal elas kurikuulus krahvinna Elizabeth Bathori, kes avastas, et peab noorusliku väljanägemise saavutamiseks kümblema noorte neidude veres.

Enne kui krahvinna tegudele piir pandi ning ta elusalt lossitorni müüriti, jõudis ta tappa 650 tütarlast. Et sünget paika külastavatel turistidel oleks lisaks lossivaremetele muudki vaadata, sai Dan Murumets ülesandeks iidne naabermaja turistikõlblikuks seada.

Esilinastuse ootel

Miks ta kõike seda teeb, tasu saamata? Vastust ei pea pikalt pinnima. Dan Murumets teab täpselt, milles peituvad vabatahtlikkuse võlud ja kasutegurid.

«Esiteks, saame inimestele head teha,» loetleb ta kindlameelselt. «Teiseks, meid tunnustatakse. Kolmandaks, meil on CVsse kirjutada palju rohkem kui kaks töökohta. Neljandaks, tänu välismaa töölaagritele on võimalus reisimiseks ja heaks keelepraktikaks. Viiendaks, saame palju uusi sõpru.»

Eesti vabatahtlike täpne arv on teadmata - aga neid võiks olla palju rohkem ja nende staatus peaks olema seaduses reglementeeritud, usub Murumets. «Siis aktsepteeriks ka ühiskond meie tegevust.

Praegu suhtutakse meisse tihti nagu inimestesse, kel puudub igasugune vastutus, kes lihtsalt niisama ringi töllerdavad.

Tegelikult on vabatahtlikel kindlad aated, mille nimel nad tegutsevad. Näiteks mina tunnen küll, et mul on ühiskonnas rohkem õigust kaasarääkimiseks, kui käia üks kord kolme aasta tagant kohalikel ja üks kord nelja aasta tagant Riigikogu valmistel.»

Et vabatahtlike tegemisi kitsast osalejate ringist välja tuua, on Murumets juba kuid ringi luusinud, kaamera pihus. Veel pealkirjata film peaks esilinastuma täna algaval noortemessil «Teeviit».

Kõige väärtuslikumaks kingituseks, mis saadud tänu vabatahtlikule liikumisele, peab Murumets inimsuhteid.

Ta usub, et vähemalt kolm neljandikku tema tutvusringkonnast moodustavad nimelt vabatahtlikud. Ta võib mis tahes hetkel tõsta telefonitoru ning öelda: «Tere, kuidas sul seal Leedus läheb, äkki saaks kolmapäeval Riias kokku?»

Ja mõnes töölaagris kohatud muust rahvusest kaaslasega aasta hiljem trehvates voolab jutt sama ladusalt kui kõrvaltmaja naabripoisiga.

Ka oma tüdruku leidis Murumets täpselt samamoodi. Vabatahtlike töölaagrist.

Elementaarne.

Tagasi üles