Eesti probleem pole mitte väljaränne, vaid mitte-tagasitulek

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti peab hakkama tõsiselt mõtlema sellele, kuidas välismaale õppima või tööle läinud mõne aja pärast tagasi kodumaale meelitada.
Eesti peab hakkama tõsiselt mõtlema sellele, kuidas välismaale õppima või tööle läinud mõne aja pärast tagasi kodumaale meelitada. Foto: Peeter Langovits

Ehkki sageli peetakse Eesti elanike välismaale kolimist suureks probleemiks, leiti tänasel noorte tulevikuvõimalusi arutaval konverentsil, et mõnda aega välismaal elamine tuleb igaühele kasuks, pigem tuleb keskenduda sellele, kuidas meelitada inimesed mõne aja pärast tagasi kodumaale.

Võrreldes 2008. aastaga on tööränne suurenenud - kui mullu töötas välismaal 15-16 000 inimest, siis tänavu juba 22 000 Eesti elanikku. «See on umbes ühe Viljandi linna suurune arv elanikke. Peame hakkama mõtlema ka sellele, et rahvastik vananeb, tööturule sisenejaid on vähem ja nendestki osa läheb välismaale,» muretses statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja Urve Kask.

«Eestist lähevad rohkem välja noored 15-29-aastased, samuti kõige parem tööealine elanikkond, rohkem mehi ja kutseoskusega inimesi,» märkis ta.

Paraku pole ametlikku statistikat selle kohta, kui palju väljarännanutest on tagasi kodumaale tulnud.

Sellegipoolest avaldasid noored tänasel Eesti Koostöökogu noortekonverentsil arvamust, et probleem pole mitte välismaale tööle või õppima minek, vaid see, et sealt ei pruugita alati tagasi tulla.

Näiteks tõi noorte töögrupi esindaja Fredy Lumi välja, et välismaal õppimas või tööl käinutel on sageli värskem pilk ja uued ideed-ettepanekud, mis tulevad ainult kasuks. Oluliseks asjaks, mis lisaks perele või sõpradele võiks meelitada inimesi Eestisse jääma, pidas töögrupp siinseid häid võimalusi eneseteotuseks, samas kui teistes suurriikides on oht jääda paraku «väikeseks mutriks».

Eesti rahvuslaste töögruppi esindanud Tarmo Kruusimägi seevastu leidis, et suur osa väljarännanutest on korraliku hariduseta «tuuletallajad» ja juhusliku õnne otsijad, kellele näib, et mujal on parem võimalus raha teenida. «Neid ei kimbuta tööpuudus, vaid ametipuudus,» leidis ta. Temagi ei näinud inimeste mõnda aega välismaal õppimises-töötamises halba: «Ka Kalevipoeg käis välismaal ning nägi ja õppis seal nii mõndagi.»

Rahulolu väljarännet ei mõjuta

Sisserännanute töögrupp tõi aga välja, et vastupidiselt meie endi arvamustele on Eestis tegelikult väga hea ühistranspordi- ja tervishoiu, samuti haridussüsteem. Näiteks Kanadast tulnute hinnangul on meie tase sealsega täitsa võrdne.

Eesti Vene kogukonna töögrupi esindajana tõi aga Vadim Belobrovtsev välja, et tegelikult ei lahkuta Eestist sugugi seetõttu, et polda eluga Eestis rahul. «2007. aasta sügisel oli Eesti elanikest oma eluga rahul või väga rahul 78 protsenti, mis jääb napilt alla Euroopa Liidu keskmisele (80 protsenti),» tõdes ta. Samuti on eluga rohkem rahul just noored, kes on aga ka enamuses välismaale rändajate seas.

Välismaale minnakse peamiselt õppima, töötama või uut peret looma.

Tööle minejatest on silmatorkavalt enim lahkujaid oskus- ja käsitööliste hulgas (46 protsenti), järgnevad lihttöölised (18 protsenti) ning teenindajad ja seadmeoperaatorid (12 protsenti).

Kõige enam (46 protsenti) minnakse tööle Soome, märkimisväärselt vähem lahkutakse Rootsi, Norrasse (alla 10 protsendi), järgnevad Ühendkuningriik ja Venemaa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles