Tiiu Kuurme: ülikoolide vaba langemine

Rahauskses Eestis usutakse peale raha veel ka nn heasse haridusse. Või õieti usutakse, nagu oleks see kanaliks rahavoogude lähikonda. Seda head haridust loodetakse õppejõult, kes väidab oma palga olevat sama suure nagu sellel noorel tütarlapsel, kes Viru tänaval restoranide reklaamvoldikuid laiali jaotab. Aga selle selgitas elu ja teaduse seoseid uurides välja allakirjutanu uurimistöö kursust lugev kolleeg. Doktorikraadiga dotsent sai kevadel brutos sama palka, mis pakuti ajalehekuulutuses haljastajale netos. Tänaseks haljastaja vaevalt et sellega lepib.

Õppejõudude palka on minister tuleval aastal lubanud tõsta 30%. Sellise tõusuga saaks palga ostujõud olema enam-vähem selle sajandi alguse tasandil, sest senine ja lähituleviku inflatsioon ulatuvad kokku enam-vähem samasse suurusjärku. Ent niisugust palgatõusu, mis õppejõu sissetuleku vähemalt sajandi alguse tasemele viiks, näeb ta siiski pigem unes, ning seda põhjusel, et ülikoolides õpivad tasulised tudengid.

Avalik-õiguslikest ülikoolidest on neid kõige rohkem, üle 60% Tallinna Ülikoolis, ning siin ongi avalikke kanaleid pidi välja öeldud, et riiklikest vahenditest on teil palgalisa loota vaid 12%. See on kaasa toonud otsused tõsta tasuliste tudengite õppemaksu ja tudengite vastuseisu sellele, sest oma finantstulevikku ei näe nemadki lootusrikastes värvides.

Nüüd aga sellest, millest vaikitakse. Õppejõu töö ülikoolis ei ole üksnes tudengite õpetamine, mis moodustab sellest kas poole või kolmandiku, vaid ka arendus- ning teadustöö. Selle pinnalt võiks ju väita, et siiani on õppejõud oma väljateenitud töötasust kätte saanud kas siis kolmandiku või poole.

Ehk teisisõnu, oma pearahast maksavad tudengid kinni nii ülikoolide teadus- kui arendustöö. Kui riigi kinnimakstud tudengit ei peaks viimane asjaolu väga häirima, siis teisiti on see riigieelarveväliste tudengitega. Miks peaksid nemad kinni maksma õppejõudude teadus- ja arendustegevuse, mis on mõeldud siiski rikastama rahvuslikku ning ka globaalset kultuuriruumi?

Sellele küsimusele pole vastatud, kuna sellist küsimust polegi püstitatud, ja millegipärast peetakse loomulikuks, et seda teadust, mida õppejõud teeb, korvab vaid tudengi pearaha.

Teadus- ja arendustegevusele kuulub riigieelarves siiski oma rida. Ent palka võib sellelt realt maksta ainult teaduritele, teadustöö kohustusega õppejõud ei tohi teadustöö eest isiklikku sissetulekut saada.

Raha, mis karmis konkurentsis ja suurte ponnistustega oma projektile saadakse, võib kulutada seadmetele, lähetustele, teadusüritustele, ent mitte palgaks, kui oled õppejõud. Kas on Eestis olemas veel mõnda ametit, kus pühendatakse kümneid ja sadu tunde projektide kirjutamisele, uurimistööle, vaimu kurnavale aruandlusele ehk tehakse nõudlikku kvalifitseeritud tööd, ilma et saadakse selle eest sentigi?

Kui keegi mingis ametis on nõus sellistel tingimustel töötama, oleks kena, kui ta avalikustaks, kes ta selline on ning mis on pannud ta sellega nõustuma. Aga ilmselt teisi seesuguseid – peale inim- ja vaimutöö tegijate – rahauskses riigis ei ole. Ning praegu on ülikoolirahva palgad – vist siis esmakordselt kohalikus ajaloos – selgelt alla vabariigi keskmist. Miks?

Meie kontekstis uus sotsiaalteaduste suund, gender study ehk soouuringud on kätte näidanud, et ühiskond pole ühtne inimmass, vaid mehed ja naised.

See suur avastus aitab heita uutmoodi valgust ka sellele, mis toimub meie haridusmaailmas. On tuvastatud, et kui mingis inimtegevuse sfääris lahkub n-ö esimene sugupool ning sealne töö ja vastutus jääb teise sugupoole kanda, siis kõige otsesemalt reageerivad sellele palgad – neid tabab loogikavaba langemine. Sest kui lugeda loogiliseks, et laste kasvatamine, inimeste harimine ja ravimine, uurimistöö ja kultuuri kestmine on tähtsad, siis palgapoliitika sellist loogikat ei järgi. Ta järgib esimese ja teise sugupoole loogikat. Inimese ja vaimu sfääris toimetajad on mõistetud palgasaajate ääremaale, kuna nad on naised. Eesti haridusmaastikust üle käinud mõttelage sotsiaaldarvinism on siia alles jätnud sitke, vähenõudliku, kannatliku ja lepliku inimliigi ning lennutanud need teised golfiklubidesse või Soome tellingutele.

Ülikoole on peetud ja peetakse praegugi normaalsetes ühiskondades vaimse eliidi taimelavaks ning strateegilisteks institutsioonideks, mis toovad paikkonda valguse, töö ja leiva. Tahtmata väita, nagu oleks vaimne suutlikkus kuidagi seotud sugupoolega, väidaksin aga ometi, et sellega on tihedalt seotud inimeste sotsiaalne käitumine.

Sajanditepikkune ajalooline kogemus on mõistnud kuulekuse, leplikkuse, julguse puudumise, vaikimise, madala enesehinnangu teise sugupoole pärisosaks, ja isegi soolise võrdõiguslikkuse seadus ei vabasta sellest, mis keerleb vereringes. Ent niisuguseid omadusi kandes ei uuendata eluvaldkondi. Sest sellises meelsuses tehtud töö kinnistab vana ega sünnita uusi julgeid ideid.

Vahest on just see üks peamisi põhjusi, miks heidetakse eesti koolile ette tema arhailist anakronistlikku iseloomu juba rahvusvahelisel tasandil. Ka väga head, loovad ja leidlikud naisõpetajad ei veena süsteemi juhte, et nende töö tulemused on väärt laiemat kandepinda kui üksnes õlalepatsutamist: oi kui tubli!

Nüüd on vaba langemise järg ülikoolide käes. 23.–24. novembril toimuva üleriigilise esindusliku sotsiaalteadlaste konverentsi kodulehel ripuvad esinejate ettekannete täistekstid. 76 nime siit kuulub õrnema soo esindajatele ning vaid 16 meeshingedele. On see üldine tendents või kohalik eripära?

Rahvusvahelistel suurtel kasvatusteadlaste konverentsidel, kus allakirjutanu mitmeid kordi käinud, on sooline koosseis enam-vähem pooleks. Euroopa riike ja muidki maailma maid esindavad nii lahedad kirka pilguga habemikud kui sooja olemisega elegantsed daamid. Eesti kasvatusteadlaste veel mitte pensioneerunute kogukonda on alles jäänud paar-kolm meessoost isendit.

Ülikoolide soolisel koosseisul on juba tagajärjed kogu ühiskonna tasandil. Ning ei peatukski pikemalt sellel, et auditooriumides istub juba ammu valdavalt saledate neidude rivi. Soouuringutes põhjendatakse naiste pürgimist hariduse poole sellega, et vaid akadeemiline edukus on teisele sugupoolele šanss olla ühiskonnas keegi. Seevastu viib mehena sündinu tee rahavoogude lähikonda palju otsesemal viisil ja ilma tülika vaimuvaevamiseta hariduse konarlikel teedel. Vaimselt võrdväärseid elukaaslasi lähevad eesti tüdrukud otsima mujale maadesse.

Ent ülikoolide muutunud soolisel koosseisul on veelgi tagajärgi. Kahaneb ülikoolide ning siin tehtava autoriteet. Näiteks peaaegu puudub sotsiaalteaduste, eriti kasvatusteaduste osas ühiskondlik tellimus ega ole tekkinud uusi mõtlejaid-arvamusliidreid.

Otsuseid võtavad vastu poliitikud iseenda üleloomulikus tarkuses. Haritud naiste jutt, olgu seal veenvust ja loogikat kui tahes palju, ei ole karmidele maskuliinsetele väärtustele rajanevas ühiskonnas, mida aga Eesti paraku on, see, mida tõsiselt võetakse. Sest ei loe ju, mida räägitakse, vaid kes räägib. Sotsiaal- ja humanitaarteadustes, ning mitte ainult seal, puudub meeshääletämber senise palgapoliitika jätkudes varsti täiesti. Ning ühiskonnas kaob sellega teaduse valguseandja ning tarkuse teenäitaja roll.

Ülikoolid ei kuulu haridustöötajate liitu, kus käib lõppematu võitlus õpetajate palkade eest. Kes ja miks otsustas, et õppejõud pole haridustöötajad ja nende palkade eest pole vaja seista? Vahest saavad tudengid kaasa aidata olukorra muutumisele, sest naistega mehitatud ülikoolide poolelt kajab vastu vaid vaikus. Kui tudengid pole jätnud plaani tekitada õppemaksu tõstmisest kohtuasi, siis võiks nende tugevaim argument olla: miks peavad nemad kinni maksma kulud, mis ei kuulu õppetegevuse sisse?

Ning see küsimus tuleb esitada riigile, mitte ülikoolidele. Teadusele mõeldud eelarverida peaks ka palkade osas hõlmama kõiki asjatundjaid, kes reaalselt teadust teevad. Rahva tulevikku silmas pidades võivad oma õiguste eest võitlevad tudengid päästa palju rohkem kui üksnes oma isiklikud õppekulud. Ilmselt ei suuda nad muuta ühiskonna patriarhaalset orientatsiooni, küll aga aidata taastada ülikoolide soolist tasakaalu ja autoriteeti.