Jüri Pino: vandenõuteooria elatisrahast

Jüri Pino
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Pino
Jüri Pino Foto: Pm

Mõni aasta tagasi käis avalikkusest läbi selline kaunis mõte, et kuna kõik isad on pätid ja kineetilised või potentsiaalsed alimentide maksmisest kõrvalehoidjad, siis tehtagu nii, et riik taob elatisraha emale regulaarselt ja igal juhul ning nõuab sama summa oma vahenditega sisse neilt pättidelt.


Riigil, mõistagi, on vahendeid küllaga. Maksuamet üksi juba. Ehkki tegu on, vähemalt minu kogemuste järgi, üldiselt sõbraliku ja mõistva asutusega, oleks äärmiselt loll nendega ülbitseda või muidu tülli minna. Küll see papp siis ka liikuma hakkaks. Ja kui ei hakka, on politsei, kohtud, vanglad, oo, mida kõike veel, mille olemasolu ei oska kahtlustadagi.


Noh, võib-olla polegi see ülepea paha mõte. Minu kasvamise aegu käisid ikka kohtuteadetest läbi tegelased, kes kõigile muudele pattudele lisaks olid veel ka «alimentide maksmisest kõrvalehoidjad». Ja naljadest.

Ühes Harri Lehiste kirjutatud suurepärastest «Kodanik Männikese lugudest», kus kodanikku spiritismiga tegelema sunnitakse, on lausegi: «Siis tuli piirkonnavolinik kohale ja arreteeris (Kolga krahvi) vaimu ära, et on alimentide maksmisest kõrvalehoidja ja parasiit Kohilast.»
Nii et väga vana mure.


Ja ma olen ise kah vallaslaps.
Bastard, vanemas eesti keeles värdjas (ärge vaevake ennast kommenteerides selle sõnaga, ma juba tean).


Sestap – lapsepõlv mõjutab meid eluaeg – ehk ei tundugi see igal juhul väljamaksmine, hilisem sissenõudmine ülepea paha mõttena. Mitte et ma teaks, tegelikult, mis sellest mõttest on saanud, kui kaugele sellega jõutud või jõutakse. Ja minu pealt pole kunagi alimente saadud, sest pole ka kunagi nõutud.


Või nagu ma üldse teaks, mispärast järsku on alimentide, moodsas keeles elatise maksmisest kõrvalehoidmise teema järsku üles tõusnud. Ehk pigem, kes selle pealt poliitilist kapitali koguda tahab, valimised, nagu lumi, tulevad ju alati palju ja ootamatult.


Seda segasem on valida poolt, kui elatistest juttu tuleb. Selge see, et on ilge sigadus pere maha jätta, lastest mitte välja teha ja mis kõik veel. Vorstinaha käitumine. Julgesid teha, siis… ja nii ongi õige. Veri sinu verest, muud ammu unustatud väljendid.

Au ja häbi, näiteks. Ehk lühidalt: oled sa riist või isa?
Teiselt poolt vana küsimus: a mispärast mehed ära jooksevad… eriti kui kõik on nii hästi ja naised nii tublid-head-õiglased, kui nad väidetakse olevat.

Kuulake ikka teine pool kah ära, kuidas see oligi mingi õigusepõhimõte: audiatur et altera pars. On seal ikka alati mängus noor pikkade jalgadega blondiin? Kindel? Ja miks peetakse ette kindlaks, et niikuinii ärakaranud pätt oma lastest välja ei tee ega maksta taha?

Sünge teema, mida arutada ei taha. On nii, on naa, nagu Tallinna linnavolikogu liige Hardi Volmer laulnud.
Nii et võtaks lõbusamalt. Oma ammuse kirega leiutaks mingi vandenõuteooria, näiteks, miks teema praegu üles on tõusnud-tõstetud. Riigil on ju raha otsas, langus niikuinii, bla.


Teate, muuseas, et elatis käib tuludeklaratsioonist läbi? St maksja, see pätist isa, võib selle kanda kuludesse, ema aga peab selle kandma tuludesse ja vastavalt vahetab raha taskut.


Ehkki see tundub null-null variant: see, mis pätt peaks siis tagasi saama või vähem maksu maksma, ja see, mis ema peaks vähem tagasi saama või juurde maksma, on sama summa, siis – vahepeal on see raha tükiks ajaks riigi käes ja mingi kisendava mulgu eelarves saab sellega korraks täis lüüa.


Ja pätt saab kuludesse kanda ainult juhul, kui on olemas notariaalne kokkulepe või kohtuotsus. Kui on suusõnaline ja täidetud kokkulepe, ei loe. Seega, tegelikult õhutatakse ehk elatisraha väljanõudmist hoopis selleks, et mingisugune papp jälle läbi riigi kanalite voolaks ning mõne aja riigi arvel seisaks. On ju olemas need üleööhoiused… ja börse pole kinni pandud…


Vandenõuteooria on ikka lõbusam kui arutada, miks üldse niimoodi läheb, et lastest lahku minnakse. Njah.
PS Kui keegi soovib teada, kuidas ma ise oma rahalised suhted lastega pärast lahutust olen korraldanud, võib kirjutada suurkannataja@newyork.com ja ma vastan.

Loe samal teemal Jaan Kallas «Vastutustundetud hädavaresed»(PM 04.07)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles