Vähemalt üks maailma päästmise lootus rajaneb kolmandal sektoril kui uute töökohtade loojal. Ma ei tea, palju Eesti 16 000 kodanikuühenduse hulgas on neid, milles tegutsedes mõnigi kodanik ennast ära elatab.
Vajatakse jäätisemüüjaid ja pargikoristajaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap suudavad seda pakkuda peamiselt pealinnas pesitsevad katusorganisatsioonid ja sihtasutused. Provintsis tähendab kolmas sektor ikka valdavalt taidlusseltsi.
Küll aga näen Loksa kandis ringi vaadates palju tegemist vajavaid töid. Alates linna kasimis- ja võõpamistöödest, parkide hooldamisest ja kuivanud puude mahavõtmisest, ranna haldamisest ja suvisest jäätisekaubandusest kuni noorte streetwalkeri (uulitsail kulgev usaldusisik), sportliku lõhepüügi ning venelastele eesti keele õpetamiseni.
Need tegemised ei peaks tingimata käima omavalitsuse kulul. Väikese kogukonna eluolu loob ise vajadusi tööde ja teenuste järele, mida kohalikud inimesed üksteisele pakkudes müüksid ja ostaksid.
Eesti perifeerias leidub kohalikku kasutamata või halvastikasutatud tööjõudu, mida just mittetulunduslikule sfäärile sobivatele palgalistele tegevustele saaks suunata. Isegi ajutine tööhõive sotsiaalgarantiideta on parem kui töötus.
Üliväärtuslik on seejuures, et selliste teenuste pakkumisega saaks luua töökohti, mis pööritaksid raha omavalitsuse enda piirides. Kui kohalikel inimestel on võimalik raha kodukohas kulutada, võib seesama raha õige paljudest kohalikest kätest läbi käia ja kasu saavad kõik. Praegu on aga nii, et linn on räämas, inimestel pole tööd ja raha ka ei liigu.
Kogu kunst on selles, kuidas kohalikke vajadusi ja kolmanda sektori kasutamata võimalusi kokku viia. Linna- ja vallavalitsuse missioon peaks olema ühingu-liikumist soodustada: pakkuda välja võimalikud tööd, otsida initsiatiivikaid liidreid, koolitada ning alguses finantseerida.
Praegu võib Loksal valida, kas ränk metallitöö laevatehases või nüri ketramine õmblusvabrikus. Kuid näiteks paar selli võiksid korda teha tormide käes räsida saanud pargi.
Mitu kilomeetrit laiuvas Loksa rannas pole ühtegi kohta, kust jäätist või õlut osta saaks. Kui linn võtaks natuke julgustada, et kutsuks kolm koolilast, kes endale sissetulekut teeniksid, saaks asja käima.
Omavalitsus peab õhkkonda looma, otsima sädelevaid inimesi. Praegu on inimesed kinni olmes ja toimetulekus. Asi ei liigu, kuni ei teki sõbramehelikku suhtlemist, et näidake, mida teie suudate? Praegu on selline morn ja «võim on meie käes» õhkkond. Väikeses vallas on suguharuvõim.
Kas mittetulundusühing on Eestis sobiv vorm teatud tööde ja teenuste tasuliseks osutamiseks? Minu vastus on jah. Kas inimene võiks ühingust oma töö eest palka saada? Jah.
Kuidas aga korraldada asjad nii, et sünniksid ühingud, kes seda nii üldsusele kui endile kasulikku palgatööd teeksid? See on küsimus, millele tasuks vastust otsida nii riigis kui vallas-linnas.
Muidugi, kui me ikka tegelikult ka tahame, et kogu Eesti peab elama.
Mihkel Tiks, Loksa vallavolikogu liige
Kas Eestis võiks kolmas sektor saada töökohtade loojaks?
Reelika Leetmaa, Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS analüütik
Kindlasti võiks kolmanda sektori roll töökohtade loomisel olla Eestis suurem kui täna, eriti kohalikul tasandil.
Kolmanda sektori eeliseks on see, et üldjuhul on tegemist väikeste ühingutega. Seetõttu suudavad nad paindlikumalt reageerida toimuvatele muutustele ning pakkuda välja uusi innovatiivseid lahendusi ja teenuseid, mis sobivad teatud kindlale regioonile või sihtgrupile.
Kuna kolmas sektor ei taotle kasumit, on nende teenused odavamad. Lisaks osaleb nende töös palju vabatahtlikke. Sellest tulenevalt on sageli ka töötajate pühendumus oma tööle suurem ning seetõttu ka kvaliteet parem.
Vambo Kaal, Riigikogu maaelu komisjoni liige
Kolmas sektor on põhiolemuselt mittetulunduslik tegevus. Kolmanda sektori puhul võib rääkida töökohtade loomisest juhul, kui riik või kohalik omavalitsus tellivad ning finantseerivad mingit tööd.
Ka sellisel juhul jääb kolmas sektor vahendajaks, olgu see pargi korrashoid, hariduse andmine või mis iganes. Kolmanda sektori roll peaks olema koos riigi ning kohaliku omavalitsusega ettevõtlusele soodsa pinna loomine.
Töökohtade loomine peab jääma põhiliselt ettevõtjatele. Üksikutel kohtadel, mida kolmas sektor kasutab oma struktuurides, vajatakse väga haritud ja ennastohverdavaid isiksusi.