Kui ma temaga rääkisin, siis oli mul hea tunne – nii ütles eile hommikul Raasiku põhikooli aulas seagripi ohvrist poisi tuttav, kui kooli direktor lubas õpilastel nende kaaslase surma tagamaade selgitamise järel kõik sealsamas südamelt ära rääkida.
Koolikaaslased rääkisid aulas varalahkunud sõbrast
Seda, et peatselt 14-aastaseks saama pidanud poisist koolis lugu peeti, näitab kas või teisel korrusel asuv autahvel, kus ootamatult surnud noormehe foto üleval on. «Ta oli meie hea sõber. Me rääkisime omavahel alles neljapäeval, ta oli siis täiesti terve ja kõik oli korras,» ütlesid poisi kaaslased.
Nad iseloomustasid elust lahkunud poissi aktiivse kaaslasena, kellega sai palju asju koos tehtud. Veel hiljuti osales ta kohaliku jalgpalliklubi Raasiku Joker treeningutel, ent kuna noormeest paelus ka võistlustants, pidi ta tegema valiku. Sest kahe ala jaoks ei jätkunud aega.
Et võistlustantsus olid sportlikud saavutused paremad, valiski poiss selle ala. Ka vahetult enne saatuslikuks osutunud haigust osales ta peotantsuvõistlustel, kus jõudis oma vanuseklassis taas kord pjedestaalile.
Nüüd, nädal aega hiljem, pakub koolipere, et vahest just seal, tipptasemel võistlusel saadud suur füüsiline koormus muutiski poisi organismi haigusele vastuvõtlikumaks.
Alles neljapäeval tehti Raasiku ambulatooriumis lastele plaanilist kordusvaktsineerimist mumpsi, leetrite ja punetiste vastu. Selle protseduuri peavad enne 14. eluaastat vanemate loal läbima kõik lapsed. Siis oli poiss veel täiesti terve ega kurtnud temaga tegelenud arstile midagi.
Järgnenud haigestumine seagrippi ja seeläbi surmavate tüsistuste saamine tegi murelikuks paljud Eesti tervishoiutöötajad. Sest vähemalt teoreetiliselt pidanuks muidu täiesti terve ja sportlike eluviisidega poiss elama seagripi üle palju kergemalt kui selle haiguse riskigruppidesse kuulujad.