Sandra Maasalu: armastus võlgu
8. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks laps tunnistab kaaslastele lasteaias vaikselt, et tema ei teagi, kes ta isa on. Teine jookseb nuttes tuppa peitu, kui isa tuleb, sest ema ütleb, et isa on paha. Kolmas laps käib päevast päeva postkasti vaatamas, et järsku on ema talle kirjutanud ja küsib aina isalt, miks kõigil teistel lastel on emad, aga temal mitte.
Võib ainult püüda kujutleda, mida elab läbi laps, kes peab viieaastaselt teesklema ja valetama õppima, et mõlemale tülitsevale vanemale heameelt teha; või isa, kes ei ole kolm aastat oma tütart näinud; või ema, kes on mitme lapsega üksi jäetud. Iga lugu on erinev ja kõik need teevad nukraks.
Peaprobleeme näib olevat kaks: 1. Naine on õnnetu, sest mees on jalga lasknud, naise lastega maha jätnud, elatusraha ei maksa, lastest ei huvitu.
2. Mees on õnnetu, sest naine ei lase tal üldse või laseb harva näha oma lapsi.
Variatsioone on palju, kannatavad kõik. Milline on sellises puntras kasvanud laps täiskasvanuna oma suhetes ja oma lapsi kasvatades?
Muidugi ei ole kõik mehed sead, kõik naised saatanast, kõik isad rongaisad ja emad rahaahned laiskvorstid. Õnneks on vähemalt siiamaani kahe vanemaga peresid rohkem kui katkiseid kodusid katkiste inimestega.
Hirmutav ja mõtlemapanev on üha suurenev üksikvanemate hulk ometi. Tundub, nagu ei oskaks inimesed enam üksteisega koos elada, läbi saada. Seejuures peaksid praegused lapsevanemad tulema ju pigem põlvkonnast, kelle vanemad elasid koos aastakümneid. Lõhkine peremudel ei tohiks olla kodust kaasa saadud.
Kiired lahendused ja tarbijamentaliteet tungib suhetesse. Oluline on proovida võimalikult palju uut. Kui pudel saab tühjaks, visatakse see ära, kui mobiil läheb katki, ostetakse uus, kui kaaslane tüütab, vahetatakse ta välja. Elu on ju nii lühike, oma väärtusliku aja ja raha eest peab otsima lõputult parimat. Selle asemel et viia telefon parandusse või valada pudelisse uus mahl, on need lihtsam ära visata. Milleks piirduda ühe kaaslasega terveks eluks, kui valik on nii lai? Mõelda vaid, kui paljust jääb muidu ilma!
Tõsi, kõik sõltub inimesest. Ikka on paare, kes elavad kuldpulmadeni koos ja on ka siis veel sama armunud. Samas võib-olla avastatakse pärast kümmet abieluaastat tõesti, et tehtud on vale valik. Veelgi vääram kui pere lõhkumine tundub end ainult lapse pärast koos elama sundida.
Armastus ei saa mitte niisama üleöö otsa. Kui elukaaslane näib olevat maoks kehastunud, tuleks alustuseks ikka ise peeglisse vaadata. Eelkõige peaks püüdma kokku leppida, nii omavahel kui ka lastega, enda pärast ja laste pärast. Head suhted ja head inimesed pole tasuta saadud kingitus, vaid nende hoidmiseks tuleb vaeva näha. Mitte miski pole iseenesest mõistetav.