Kuidas veedab putukateadlane ilusa päikesepaistelise suvepäeva? Eesti üks tuntum ja tunnustatum entomoloog Jaan Luig kepsleb loomulikult liblikavõrguga niidul, jälitades pisikesi triibulisi ja karvaseid elukaid, Postimees varmalt kannul.
Üks suvine ööpäev pühendunud putukateadlase elus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos Jaan Luigi ja Postimehega kappab Raplamaal mööda Kaerepere lähedal asuvat Estonia mäe kaitseala puisniitu kiljudes kari lapsi, käes liblikavõrgud ja taskutes kolksumas kloroformiga purgid. Vatiga purk liblikate jaoks ja tualettpaberiribadega purk kõigi teiste putukate jaoks.
Seda seetõttu, et mardikad, kiilid ja ritsikad jääksid oma sakiliste koibadega vati sisse kinni, kuid liblikad hõõruks tualettpaberiribade sees end lihtsalt värvidest puhtaks.
Haruldane tiivuline saak
Kamp lapsi kepsutab putukateadlasega võidu liblikate järel aga seepärast, et Jaan Luigil ning keskkonnaeksperdil ja harrastusentomoloogil-ornitoloogil Raul Eenpuul on juba kümme aastat kombeks paaril suvepäeval endale järelkasvu tootmiseks noortele putuka- ja linnulaager korraldada. Raha selleks tuleb summast, mille mängusõltlased on kasiinodele annetanud, ehk hasartmängumaksu nõukogult.
Hopp! teeb Luig paar kärmet hüpet, kiire viibutus liblikavõrguga ja Euroopas haruldane ja kaitsealune sõõrsilmik peksleb vihaselt võrgus. Kogenud manööver purgi, võrgu ja purgikaanega ning hetk hiljem on kaunis tiivuline olend juba igavesse unne suikunud.
Kuna väikeses Eestis on kuni paarkümmend inimest, keda saab putukateadlaseks nimetada, siis võib julgelt arvata, et enamik inimesi pole kunagi ühtegi entomoloogi näinud.
Heal juhul kangastub keskmise inimese silme ette nõbu Benedict, kentsakas putukahull Jules Verne’i romaanist «Viieteistkümneaastane kapten».
Putukavõrguga puisniidul jalutav Jaan Luig sarnaneb aga nõbu Benedictiga umbes sama palju kui sirelisuru jooksiklasega, kes on mõlemad küll putukad, kuid üks näeb välja nagu Brasiiliast putku pannud eksootiline hiiglaslik kirkavärviline karvane koolibri, teise ristiks keskmine võhik ilmselt sitasitikaks.
Jaan Luigi välimus meenutab pigem viitseadmiral Tarmo Kõutsi. Selg sõjaväelaslikult sirge, hoiak jõuline ja rahulik ning nägu habemesse kasvanud. Kirju ja kilkava lasteparve järel jalutab ta mõõdetud sammuga, kuid on suuteline tegema ootamatult väledaid sokuhüppeid, kui mööda peaks lendlema midagi tähelepanu köitvat.
Seekord äratas temas suurimat huvi miski, millele keegi peale putukateadlase teist pilku ei heidaks. Õigupoolest on seda pilku ka raske heita, kui tegu on vaid kõhnukese nelja millimeetri pikkuse tegelasega, kes näeb välja nagu metsades sageli kohatav tavaline väike kihulane.
Kuid Luig on rahul. «Lahe, eks?» demonstreerib ta laialt naeratades tiivulist saaki. Tegu on nimelt suursilmakärblaste hulka kuuluva liigiga, mida pole Eestis seni keegi leidnud. Nephrocerus flavicornis. Eestikeelset nimetust tal veel pole.
«Suursilmakärblastel koosneb pea põhimõtteliselt vaid silmadest,» märgib Luig.
Tõepoolest. Mikroskoobi all vaadates näeb eluka pea välja nii, nagu oleks keegi kaks leivapätsi kokku liiminud. Leivapätsid on putuka liitsilmad ning tundub, et peale nende selles peas küll midagi olla ei saa. Luig: «Ei-ei, niipalju kui putukal aju on üldse, on ka tal. See on lihtsalt silmade vahel peidus.»
Üldse on spetsialistide hinnangul Eestis ca 21 000 liiki putukaid, kuid tuvastatud ja määratletud on neist vaid pooled. Põhjuseks see, et entomolooge on liiga vähe, paljudele pisikestele liikidele ei keskenduta, osa putukaperekondi on üsna uurimata.
Putukaid leiab ka talvel
Silmakärblased on üks neist sugukondadest, mis on Eestis üsna tähelepanuta jäänud. Pole ka ime, tagasihoidlikud ja pisikesed, nagu nad on. Raske on aru saada, kuidas saab sellist üldse metsast kõigi teiste seast üles leida.
«Silm harjub aja jooksul nii ära, et tekib automaatne reaktsioon, kui näed midagi suuremat [sic!? – toim], mida varem pole näinud,» muheleb Luig.
Luig on nagu elav putukaentsüklopeedia ja puistab teadmisi nagu lumekahur lund.
Kolleeg Raul Eenpuu sõnul teab Luig peast mitte ainult tuhandete putukate ladinakeelseid nimetusi, vaid oskab öelda ka seda, mis järjekorras nad mingis teatmeteoses esitatud on.
Putukateadlane ise nendib tagasihoidlikult, et välitöödel looduses oskab ta peast määrata umbes paari tuhandet liiki, ülejäänuid tuleb natuke lähemalt uurida. Enamik neist tegelastest on lihtsalt kas sedavõrd väikesed, et vajavad määramiseks mikroskoobi abi, või siis saab nende täpseid liigitunnuseid eristada vaid suurendusklaasi all.
Pisikeste elukate maailm on hiiglaslik. Kui paljud üldse teavad, et Eestis on näiteks ligi 900 ööliblika- ja 250 mesilasliiki? Võhikule tunduvad nad kõik aga ühtemoodi sarnased triibulised karvase tagumikuga nõelajad ja eristada osatakse ehk vaid mesilast herilasest.
Osa triibulisi karvaseid tegelasi on aga hoopis kärbsed, kes püüavad end nii maskeerides kaitsta, kuid kellel pole üldse mingit mürgist ründevahendit.
Putukate maailm on ka müstiline. Nii näiteks elutsevad Eestis orhidee-herilased, kelle isased isendid tolmeldavad kindlaid õisi, mida nad peavad lõhna järgi emasteks herilasteks, keda nende arusaama järgi oleks hädasti vaja viljastada.
Eks aeg-ajalt satuvad ette ka emaherilased, kuid enamasti saab kasu ja järelkasvu hoopis kärbesõieline käpaline.
Putukate püüdmiseks pole sugugi alati liblikavõrku vaja. Sõltub lihtsalt, keda jahtida. «Mina olen paks ja laisk, lähen kaevan lihtsalt jogurtitopsi maasse ja võtan hiljem saagi välja,» naerab jooksiklaste uurija Raul Eenpuu.
Samuti kummutab ta eksiarvamuse sellest, et talvel pole entomoloogil muud teha kui jalad seinal suvist saaki uurida. Ka lumise kännu seest võib putukaid otsida ja hiljem üles sulatada.
Saagi kogumisele järgneb nende prepareerimine, mis on peen kunst ja nõuab kätt, mis ei väriseks. Algaja sõrmede vahel kipuvad kirevad ja õrnad liblikatiivad purunema ja värvi kaotama, enne kui õigesti vastavale lauakesele nööpnõeltega sirutatud saavad.
Nööpnõela rindmikust läbi pistmine on lihtsaim osa. Seejärel tuleb putukas soonega lauakesele siruli lükata ja manööverdada õhukeste kalkaribade, jämedama nõela ja hunniku peente nõeltega seni, kuni liblikas kogu tema uhkuses laiali on laotatud.
Isegi tundlad on vaja eraldi fikseerida, et nad hiljem efektsed jääks. Nädalake või kaks kuivamist, ja seejärel saab kirka olevuse silmailuks ja mälestuseks nõela otsas kas või seinale torgata. Õigesti prepareerituna ja hoituna säilivad liblika värvid ja kuju aastasadu.