Elamusterohkeimalt ei püüta putukaid sugugi mitte päikesepaistelisel päeval, vaid sumedal pilvisel suveööl.
Öine liblikajaht lummab värvide mänguga
Vaja on eredat, vähemalt 250 W pirni, generaatorit, pesunööri, pesulõkse, valget voodilina, võimalikult tumedat taevast ja liblikavõrku. Ning loomulikult kampa hulle putukahuvilisi, et veeta öö Eesti kõige eksootilisemaid putukaid ehk surusid jahtides.
Südaöö ringis on taevas veel liiga hele. Pesunöörile riputatud heledalt valgustatud voodilina ümber istuvad putukahuvilised koolilapsed. Ei haiguta, vaid arutavad elavalt, kellele võiks osaks langeda õnn saada seekord kätte ihaldatuim objekt ehk pirakas värviline sirelisuru, üks suuremaid ja efektsemaid ööliblikaid.
Sõjakisaga tormijooksu ei kutsu esile siiski vaid see ligi peopesasuurune karvane tegelane, vaid kõik suuremad öised liblikad, sest enamik neist on palju värvikamad ja uhkemad, kui võiks ühelt hallilt Eestimaa öölt iial oodata.
Suur ja paks ööliblikas ilmub valgussõõri ootamatult, kukkudes kusagilt kõrgusest alla nagu käbi.
Kasutades orienteerumisel tavaliselt heledust, mida suvetaevas ööst hoolimata kiirgab, ajab sedavõrd intensiivne valgus surul nii-öelda juhtme kokku, mistõttu putukas kaotab igasuguse arusaamisvõime ja potsatab maapinnale.
Üksteise järel kukuvad taevast punalaik-haavasuru, lillakasroosa silmiksuru, kirgas heleroheline hiidvaksik, rääkimata kümnetest tutlastest ja öölastest ning sadadest väiksematest elukatest. Kõik nad lõpetavad kaanega purgis kloroformisesse surmaunne vajudes.
Püük lõpeb kell neli hommikul, kui taevas, mis pole eriti tumedaks läinudki, veel heledamaks lööb. (PM)