Humanist Peeter Tarvel oma ja meie ajas

Viimasel aastakümnel on Peeter Tarveli (1894-1953) elu ja loomingu tutvustamisega eesti ajaloolastest tegelenud Jüri Kivimäe ja Toomas Karjahärm.

Eelmise aasta lõpus ilmunud eesti haritlaskonna ajalugu 1917-1940 käsitlevas raamatus «Vaim ja võim» (Tallinn, Argo, 2001) on professor Peeter Tarvelile pühendatud eraldi peatükk kõrvuti Jaan Tõnissoni, Eduard Laamanni ja Harri Mooraga.

Eesti mõtteloo sarjas äsja ilmunud Peeter Tarveli artiklitekogumikus «Demokraatia tulevik» nimetab Toomas Karjahärm Tarveli elu kokku võttes teda kui demokraatlikku mõtlejat.

Tarvel kuulub sellesse meie rahvuslike haritlaste õnnelikku põlvkonda, keda iseloomustab talupoeglik päritolu. Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel said neist paljudest esimesed eestlastest Tartu Ülikooli professorid.

Elu jäi lühikeseks

Pole kahtlust, et Virumaa Haljala kihelkonna taluperemehe pojale Tarvelile oli pärast Tartu ja Petrogradi ülikooli ajalooõpinguid tõeliseks eneseteostuseks tõusta 1936. aastaks Tartu Ülikooli üldajaloo korraliseks professoriks (1934 oli saanud Eesti ajaloo professoriks Hans Kruus).

Liiga palju oli aga teha ja tegelikkuses jäi siiski häbematult vähe aega, et kõike vajalikku oleks jõudnud oma eluajal teostada. Peeter Tarveli elu kestis vaid nelikümmend üheksa aastat, see tähendab, et ta ei jõudnudki juudi kultuuris ihaldatud vanusepiirini, kus mehed võtavad aastaks aja maha, et mõelda järele, mida jõuab veel allesjäänud eluga teha.

Tarvelist kujunes Eesti ajalooteaduses mees, kes pärast soomlasest ajalooprofessorit Arno Rafael Cederbergi oli nõus üle võtma peaaegu kõik temal lasunud ülesanded. See oli tõeliselt aukartustäratav ühiskondlike ülesannete koorem. Seetõttu jääb ka Tarveli tänastel biograafidel üle vaid imestada, kui palju ta vaatamata kõigele jõudis siiski kirjutada.

Kuni 1930. aastate alguseni püüdis ta end Prantsuse revolutsiooni uurimisse tõsise teadlasena sisse elada, mis ei jätnud mõjutamata ka Tarvelit ennast kui demokraatlikku mõtlejat.

Peeter Tarveli demokraatiale pühendatud kirjutised kuuluvad kindlasti oma ajastu eesti ühiskondliku mõtte tippteoste hulka. Tarvelit ei iseloomusta ainult võõrkeelse kirjanduse hea tundmine, vaid imestama paneb probleemide palju avaram nägemine, mis tollase Eesti oludes polnud sugugi nii tavaline. Siin ületas ta nii Harri Moorat, Hans Kruusi või Eduard Laamannit.

Veel aastakümneid pärast tema surma meenutati Tarvelit Eesti humanitaarteadlaste kitsa kihi ja Tartu akadeemilise vabariigi endiste kodanike suulises traditsioonis kui erudeeritud professorit ja huvitavat mõtlejat.

Tartu Ülikooli hilisem üldajaloo professor Jüri Kivimäe huvitus kümme aastat tagasi, kui ta iseloomustas Tarveli poliitilisi vaateid artiklis «Peeter Tarveli elu ja töö» (Akadeemia, 1990, nr 1), küsimusest, miks säilitas Tarvel oma sotsialistlikud vaated ühiskonnale ka Eesti Vabariigi päevil, kui paljud tema õpingukaaslased loobusid oma noorusea radikaalsusest.

Kivimäe leiab, et peapõhjuseks oli just Suure Prantsuse revolutsiooni ajaloo uurimine. Ega asjata loeta 1789. aastat suureks murranguks Euroopa ajaloos ning sõnadel «vabadus, võrdsus, vendlus» on filosoofiline lumm suuremgi konkreetsest ajaloolisest kontekstist.

Võim ja vaim

Aastail 1933-1940 kirjutatud Tarveli artiklid käsitlevad võimutegurit ühiskonnas. Tarvelile oli omane vaadata nii Euroopa kui ka Eesti ajalugu suurte võimsate vaimsete ning poliitiliste jõutegurite väljal. Ta taandas need oma töödes universaalajaloolisteks nähtusteks ning vaatles selle vaatenurga alt nende langust ja tõusu.

Kuid tänasele Tarveli tekstide lugejale on tegemist mitmekordselt kodeeritud tekstiga, sest Tarvel mõtles oma mõtteid ja pani neid kirja 20. sajandi Euroopa demokraatia kriisi aegadel.

Võimu ja vaimu probleem polnud ka reaalses Eesti elus Tarvelile sugugi võõras, sest tema puhul oli tegemist ikkagi tõsiseltvõetava poliitikuga mitte ainult kommunaaltasemel (Tartu linnavolikogu «permanentne liige»), aga ka parlamendisaadikuga ( I, II, V Riigikogu liige).

Peatükki «Isiksus ajalootegurina» on koondatud Tarveli kolm suuremat esseed aastatest 1932-1938, Robespierre’ist (1758-1794), Friedrich Engelsist (1820-1895) ja meie rahvusliku poliitilise ajaloo suurmehest Jaan Tõnissonist (1868-?).

Anne biograafiateks

Siin tuleb tunnustada raamatu koostajaid, sest just selline biograafiate jada peaks meile meenutama, et Tarvel oli meie esimene eesti rahvusest üldajaloo professor Tartu Ülikoolis.

Täna võime vaid kahetseda, et Tarveli kavatsusest kirjutada Rotterdami Erasmuse, Loyola, Lasalle’i, More’i, Oweni, Machiavelli ja Voltaire’i elulood, nägi trükivalgust üksnes jesuiitide ordu rajaja Ignatius Loyola elu ja tegevust kajastav kirjatöö (1933).

Tarvelil oli annet biograafiate kirjutamisel. Tarveli kirjutatud Jaan Tõnissoni elulugu (1938) viis seda analüüsinud Jüri Kivimäe juba 1990. aastal kimbatusse, kas nimetada seda rahvuspoliitiliseks esseeks või üheks varaseimaks teaduslikuks analüüsiks sajandivahetuse ja 20. sajandi alguse poliitilisest elust.

Jagan koos raamatu koostajate Hando Runneli ja Toomas Karjahärmiga rõõmu, et see «esimene - mõtteline lõigend Peeter Tarveli koguloomingust» on nüüd jõudnud meie raamaturiiulitele.

21. sajandil maailma jätkuva globaliseerumise taustal on oluline, et meie haritlased ja poliitikud loeksid demokraatiast ja parlamentarismist ka meie oma suguvendade poolt juba ammu kirjutatud raamatutest. Sest need mehed on teinud seda mitte ainult uurijatena, vaid ka aadete sädet südames kandes.

Peeter Tarveli ilmumata luuletus

Tundmatule tuttavale

Kui lõõtsub tundratuul, külm, rõske, vinge,

Ja päikse katnud rängad pilvepangad,

Siis sünget raskemeelsust nõrgub hinges -

Nii morn ja rõõmutu näib kogu elukangas.

Ent näe! Seal päiksekiir ju tungind läbi pilu

- Ja hetkeks särahteleb kogu loodus.

Taas meilgi elu tundub jälle ilus,

Taas süda tulvil rauget õnneootust.

Nii Teie tervitused armsast kodulinnast

Mull’ loonud üllatava rõõmuhetke -

Eks hoova jälle õnnetunne rinnas,

Eks kerki iha peatseks koduretkeks!

18. IX 1949 (Vorkuta vangilaagris, Komis)

Peeter Järvelaid
professor