Enn Soosaar: ikka see armas-kallis preambul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome, kolm Baltimaad ja Poola on Euroopa Liidu ainukesed liikmed, kellel on Venemaaga ühine maapiir. Eestil pole neist ainsana Venemaaga piirilepingut.
Viimane väide nõuab täpsustust. Eesti Vabariik oli esimene, kes alustas 1919. aasta hilissügisel Nõukogude Venemaaga läbirääkimisi, mis päädisid järgmise aasta 2. veebruaril Tartu rahu, riikide vastastikuse tunnustamise ja piirilepinguga. Teatavasti käsitasid Entente’i riigid tollal bolševikke seadusliku võimu usurpaatoritena ja olid mis tahes separaatsobingute vastu Lenini valitsusega. Kodusõda vene valgete ja punaste vahel alles käis ja lääneriigid, kes toetasid jõuliselt valgeid, olid eriti huvitatud, et «piiramisrõngasse» ei tekiks läbimurdeid.
Sellegipoolest sõlmis Eesti sovettidega rahulepingu ja leppis paberil ning maastikul kokku, kus kulgeb meie idapiir. Territooriumile, mille iseseisvusmanifest kuulutas veebruaris 1918 eestlaste pärisomaks, saime üle kahe tuhande ruutkilomeetri lisa Narva jõe tagant ning Ida-Setumaalt.
Kumbki piirkond polnud varem kuulunud nende haldusüksuste valdusse, mis moodustasid ajaloolise Eestimaa. Loovutus oli venelastele nii valus, et esimesel võimalusel, mõned kuud pärast teise okupatsiooni algust liitis Moskva need alad tugevama õigusega Leningradi ja Pihkva oblasti külge.
Iseseisvuse taastamise järel oli korduvalt juttu väevõimuga ära võetud valdade tagasinõudmisest. Paraku kehtis siin tõsiasi: mis hundi suus, see hundi kõhus. Eesti eelistas pragmaatilisemat lähenemist ja alustas Vene Föderatsiooniga läbirääkimisi nn kontrolljoone muutmiseks riigipiiriks. Liiatigi terendas taevarannal Euroopa Liit ja oli selge, et kui ametlikul Eestil on jätkuvaid piirivaidlusi idanaabriga, võib see asjaolu takistada ELiga ühinemist.
Esimene etapp möödus tõsisemate probleemideta. Välisministrid Jevgeni Primakov ja Siim Kallas kiitsid oma Petroskoi kohtumisel novembris 1996 Vene-Eesti piirilepingute projekti põhimõtteliselt heaks. Peagi jõuti ühele poole ka viimaste tehniliste täpsustustega. Lepingu enda sõlmimisest Moskva siiski keeldus.
Üle kaheksa aasta kogusid heakskiidetud piiriprojektid tolmu. Kuni 2005. aasta kevadel tuli MIDilt sõnum: aeg on edasi liikuda. Välisministrid Sergei Lavrov ning Urmas Paet kirjutasidki maa- ja merepiiri lepingule alla. Riigiduuma lubas lepingu ratifitseerida sügisel. Riigikogu tahtis olla esimene ja viis vastavad protseduurid lõpuni enne suvepuhkusele minekut.
Naaskem Tartu rahu juurde. Kümme aastat raius Moskva kui rauda, et too ammune leping on hilisemate sündmuste tõttu kehtivuse kaotanud. 3. veebruaril 2000 pandi
i-le täpp. Sealne välisministeerium teatas, et Venemaa peab 1920. aastal Eestiga sõlmitud rahulepingu ametlikult lõpetatuks ja kehtetuks. Tallinn ajaloolise dokumendi ühepoolset denonsseerimist ei aktsepteerinud. Moskva vilistas Tallinna vastuväidete peale.
Vaevalt oli president Rüütel ratifitseerimisseaduse välja kuulutanud, kui Sergei Lavrov teatas, et tema võtab oma allkirja tagasi ja duuma piirilepingut ei menetle. Algas preambuli tüli, üks pentsikumaid Vene-Eesti suhetes. Mida vihasemalt Vene pool ründas, seda stoilisemalt Eesti pool kaevikusse varjus.
Riigikogu alustas piirilepingu ratifitseerimise seaduse teksti preambuliga – täpsemalt kolme viitega kolmele varasemale dokumendile, kus muu hulgas mainitakse Tartu rahulepingut. Juriidiline tähendus viidetel puudus. Mõelnuks riigikogu riigimehelikumalt, oleks enamus tolle ühe erakonna ettepaneku tagasi lükanud.
Idanaabri reageering oli igatahes mõistmatult raevukas. Süüdistused olid ebaloogilised ning lahmivad.
Esiteks. Riigikogu ei muutnud piirilepingus ühtegi tähte ega koma, ei lisanud sinna ainustki täiendust. Kolmepunktilise nn sissejuhatuse sai ratifitseerimisseadus.
Teiseks. Moskva on tüütuseni deklareerinud, et 1920. aasta Vene-Eesti leping ei kehti. Kuidas saab pelk viide prügikasti visatud Tartu rahule mõjutada praegust kokkulepet?
Kolmandaks. Kui Eestil oleks Venemaale territoriaalseid nõudeid, nagu Moskva jultunult väidab, saaks Eesti pretensioone – ja neidki ainult teoreetiliselt – esitada ainult nii kaua, kuni uue piirilepingu ratifitseerimiskirjad pole vahetatud.
Paaril viimasel nädalal on Moskva poolt kostnud häälitsusi, nagu oleks president Medvedevi administratsioon valmis piirilepingu juurde tagasi tulema. Venelastele iseloomulikult käib sellega kaasas ülbitsev nõue. Riigikogu koristagu too «vastuoluline» preambul. Eestlased ei usalda Venemaa valitsejaid. Ja nõnda on paljud ühel meelel. Meile tahetakse järjekordset tünga keerata.
Ehk tahetaksegi. Et tegemist on Moskva poliittehnoloogide labase trikiga demonstreerida ELi ühe väikese vastiku liikme russofoobset soovimatust kompromisse leida. Seda muljet tekitada pole raske. Valdav osa meie tipp-poliitikuid lõi pikemalt arutamata ukse juba tagakätt kinni.
Äkki on siin muudki? Asi väärib tõsist sondeerimist nii Moskvas kui ka Brüsselis. Eesti välispoliitikas napib paraku nõtkust. Medvedev ja Co jätkavad varasemat suurriiklikku retoorikat. Teisalt näikse Kreml olevat huvitatud suhete silumisest Euroopa Liiduga. Absurdimäng ELi idapiiri ühe jupi ümber kahandab usutavust.
Läti seim võttis oma varasema deklaratsiooni tagasi, et piirilepingule allkirjad saada. Kas Eesti peab niisama drastilise sammu astuma, ei oska ma ennustada. Samas ei saa me välistada läänepoolset survet. Sest tembutagu Venemaa mis tembutab, aga ELi riikide enamusel ei ole ei tahtmist ega võimalustki Moskvaga tülli minna.
Niisiis. Riiki ei saa meie absurdse ja irratsionaalse maailma karide vahel edukalt juhtida, kui üks sisepoliitilistel kaalutlustel introdutseeritud preambul on poliitikutele piirilepingust kallim.