Ahto Lobjakas: Venemaa peab piirileppe välja teenima
9. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piirileppe preambuli teema on taas tõstnud fookusse Eesti välispoliitika suurima probleemi – otsuste langetamise.
Liiga lihtsalt minnakse kergema vastupanu teed ja välditakse otsuseid niipalju kui vähegi võimalik. Nagu 1930ndate aastate lõpul, nii üha enam ka nüüd on suuremate jõudude tõugates ja tõmmates maad võtnud letargia, et mitte öelda fatalism. Eesti teeb, mida nõutakse, ja loodab kõige paremat. Tegijal juhtub, sellel, kes ei tee... kulgeb mõttekäik, millega eemaldatakse võrrandist kõik komplikatsioonid. Peibutaval lihtsusel on aga hind: loobumine vastutusest ja kõige jätmine saatuse olematuks hooleks.
Piirileppega on Eestit taas kord tabanud liiga paljude valikute nuhtlus. Võimust võtab kiusatus Gordioni sõlmest lahtisaamiseks köis üldse ära anda. Tunnustada tuleb siinkohal valitsust, kes on vastu seisnud nii Moskva virvatuledele kui välispoliitika asjatundjate enamikule.
Sest ei oleks poliitiliselt midagi rumalamat kui niisama ära anda ainus Eesti käes olev kaart, mille vastu Venemaa huvi tunneb. Viimasegi kahtluse kaardi väärtuse osas eemaldas Moskva Eesti-poliitika eestkõneleja, duuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov esmaspäeval, kui ta otsesõnu seostas piirileppe ja Venemaa poolt «strateegiliseks eesmärgiks» kuulutatud viisavabaduse Euroopa Liiduga.
Ta nõudis, et Eesti tõstaks «Euroopa ja Venemaa ühishuvid» ülemaks oma «puhtrahvuslikest huvidest ja ambitsioonidest». Moskval on kiire, Kossatšov lubas viisavabadust «kahe-kolme aastaga». President Medvedev tegi äsja justiitsminister Aleksandr Konovalovist viisateema eriesindaja suhetes ELiga. Eesti on ebameeldiv tõrge.
Neil, kes loodavad Eesti suhete normaliseerumisele Moskvaga, tuleks lugeda reedese Tribuna usutlust Venemaa välisministeeriumi Euroopa direktori Pavel Kuznetsoviga.
Kõige kurja juur pole mitte preambul, vaid «pühaduserüvetus» Tõnismäel. Et suhetega naasta pronksöö eelselegi tasemele, on vaja «raskeid pingutusi». Eesti peab loobuma «Vene-vastasest retoorikast», Venemaa süüdistamisest «stalinistliku režiimi kuritegudes», «hüsteeritsemisest» Moskva suhete üle mittekodanikega, karistama Dmitri Ganini mõrvarit, keelama SS-veteranide kokkutulekud, mitte piirama vene keelt haridussfääris jne. Hoopis see on suhete parandamise hind.
Preambulist loobumisel oleks Moskva jaoks omavahelistes suhetes paljalt rituaalne, patukahetsuslik tähendus. Küll aitaks see Kremlil väiksel moel edendada hoopis suuremaid plaane: saada ELilt «võrdne kohtlemine», osundades Kossatšovi jt. Seda, mida tähendab «võrdne kohtlemine», selgitas Medvedev 6. juuni programmkõnes Berliinis ja tippkohtumisel ELiga Hantõ-Mansiiskis: Venemaa on Euroopa kultuuri, ajaloo ja väärtuste täieõiguslik kaasvaldaja. Moskva väärilise koha taastamiseks tuleb «blokimentaliteediga» NATO laiali saata ja Venemaa, USA ja ELi võrdsel osalusel luua uued globaalsed julgeolekustruktuurid.
Venemaa ajaloopildis on määrav võit Hitleri Saksamaa üle, peamine eesmärk Nõukogude Liit valikuliselt rehabiliteerida. Venemaa tahab olla Nõukogude Liidu sõjalise võimsuse, mitte kuritegude õigusjärglane. Eesti «ei» preambulile poleks enam ega vähem kui «jah» Putini-Medvedevi jesuiitlikule kel-jõud-sel-õigus doktriinile. Eesti järeleandmisel oleks seda suurem väärtus, sest see tuleks ohvri suust. Pole ohvrit, pole ka kuritegu.
Venemaa tahab Eestilt «mõlema poole huvidega arvestamist ja vastastikust austust», ütleb Kuznetsov. Nii võivad kokku leppida kaks gangsterit. Riikidevahelised suhted peavad rajanema rahvusvahelisel õigusel ja tsiviliseeritud väärtustel. Preambul pole ainult Eesti asi. Venemaa ja ELi lähem koostöö on kahtlemata vajalik, kuid Eestil on oluline vastutus hoolitseda selle eest, et Venemaa selle välja teenib.