Kodused pedofiiliajuhtumid jäävad sageli aastaiks varjatuks

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Corbis/Scanpix

Paljud lapsed ei ole seksuaalse väärkohtlemise eest kaitstud ka omas kodus ning need juhtumid tulevad välja tavaliselt juhuslikult. Vanemad meelitavad või hirmutavad lapse vaikima.



Tartu laste tugikeskuse psühhoterapeut Malle Roomeldi tõdes, et koduseinte vahel toimuvate pedofiiliajuhtumite avastamine on eriti keeruline. Täiskasvanud, olles sotsiaalselt staatuselt lastest kõrgemal, võivad last hirmutamise või meelitamisega vaikima sundida, nii et laps ei räägi aastaid kellelegi oma väärkohtlemisest.



«Ka meie tugikeskuses on olnud korduvalt juhtumeid, kus aastaid koduseinte vahel kannatanud lapse väärkohtlemine tuleb välja alles siis, kui ta on meie juurde sattunud hoopis teise murega,» tõdes Roomeldi. Erinevate ohumärkide ilmnemisel on hakatud last küsitlema ning nii on lapse valus mure lõpuks välja tulnud. «Isegi kui lapsed räägivad esmalt välja, mis nendega tehti, võivad nad hiljem erinevatel põhjustel seda salgama hakata,» ütles Roomeldi.



Lapsed on lojaalsed


Näiteks kui isa või vanaisa on last ära kasutanud, võib emal olla seda nii raske uskuda, et ta annab alateadlikult lapsele märku, et see pole võimalik ning et kodus toimunust pole õige kellelegi rääkida. «Lapsed on oma vanematele väga lojaal­sed. Isegi seksuaalselt või füüsiliselt väärkoheldud lapsed,» tunnistas 1995. aastast tugikeskuses töötanud Roomeldi, kes on ise ka üks Tartu laste tugikeskuse loojatest.



Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör, aastaid pedofiiliajuhtumite kallal töötanud Lea Pähkel tunnistas, et kodune pedofiilia on kindlasti üks peidetumaid kuriteoliike. Ta toonitas, et kõigi pedofiiliajuhtumite avalikustamisel tuleks enim tähelepanu pöörata sellele, et kannatanute isikud ei oleks tuvastatavad, kuna ohvrite avalikuks tulek võib tõsiselt mõjutada nende edasist elu. «See on ka peamine põhjus, miks politsei ja prokuratuur nende juhtumite sisust lähemalt rääkida ei saa,» nentis Pähkel.



Pedofiile tuleb ravida


Läinud nädalal jahmatas Eestit järjekordne pedofiiliajuhtum ja tuli avalikuks, et endine lastevanemate liidu juht Kaur Hanson on aastaid pisikesi poisse vägistanud ning teda ootab süüdimõistmisel ees kümneaastane vangistus. Hansoni juhtumit nimetas Pähkel klassikaliseks.



Nii Malle Roomeldi kui ka meestearst-seksuoloog Olev Poolamets pidasid ülioluliseks, et Eestis pöörataks rohkem tähelepanu pedofiilide ravile. «Ei piisa ühest külastusest, ühest tunnist psühhoterapeudi juures, vaid nendega tuleb süsteemselt tegeleda. Mitmel pool mujal maailmas on justiitsministeeriumi juures ka vastavad rühmad, kes tegelevad sellise teraapiaga,» ütles Poolamets. Ta leidis, et kui riik suudaks praegu kas või kümneliikmelise spetsialistide rühma välja koolitada ja neid pidevalt harida, oleks meil kümne aasta pärast olukord parem.



On levinud arvamus, et seksuaalselt väärkoheldud lapsed kujunevad ka ise pedofiilideks. Roomeldi peab seda suuresti müüdiks. «Uuringud küll näitavad, et osal pedofiilidest on olnud lapsepõlves seksuaalse väärkohtlemise kogemusi, kuid see ei tähenda, et kõik seksuaalselt väärkoheldud lapsed muutuksid tulevikus pedofiilideks,» ütles psühhoterapeut.



«Kuid riskimoment on olemas,» tunnistas psühhoterapeut siiski. «Et näiteks laps, kes pole ise tundnud oma lapsepõlves hellust ja armastust, hoolitsust ja heakskiitu, hakkab tulevikus käituma oma väärkohtleja sarnaselt, jättes oma lapsed ilma tähelepanust, hoolitsusest ja armastusest.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles