Olümpiale pääsemine peaks olema iga sportlase jaoks unistus ja eesmärk, mille poole rühkides valatakse aastaid pühendunult higi ning mille kättesaamine on vaid väljavalitute privileeg.
Peep Pahv: ebaõiglane olukord
1. detsember 2009, 22:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku on sportlase saatus tihti karm – ilmselt mäletavad kõik, kuidas tiitlivõistluste medalitega pärjatud vehkleja Irina Embrich ja maadluse maailmameister (!) Heiki Nabi jäid kõrvale Pekingi olümpia valikust – nad ei suutnud ülitihedat valiksõela läbida.Olümpiaprogrammis leidub aga spordialasid, kus sõel koosneb vaid suurtest aukudest, sest kuidas teisiti saab nimetada asjaolu, et Vancouveri olümpial esindab Eestit jäätantsupaar, kelle seni parimaks tulemuseks on tunamullune 22. koht juunioride MMil.
Mis aga eelnimetatud tippsportlastega võrreldes veelgi ebaõiglasem – olümpiapääsme lunastamise nimel ei pidanud lapseohtu uisutajad ise lillegi liigutama, see langes neile sülle pärast uisuliidu ebaõnnestunud kodakondsusteemalist avantüüri. USA ja Eesti segapaari Caitlin Mallory ja Kristjan Ranna Eestile võidetud kohta pole lihtsalt kellegagi täita, paare tuleb otsida tikutulega.
Kuid piletist loobuda pole Eestil võimalik – osalevate sportlaste arvust sõltub kogu delegatsiooni abipersonali suurus ning tõelistele medalipüüdjatele tuleb tagada võimalikult suur taustatiim.
Olukord on ebaõiglane, ent samas paratamatu.