Karmi käega Hannes Võrno

«Kreisiraadio» kolmiku noorim liige, kes lisaks lahutas neli hooaega rahva meelt «Kahvli» stuudios, on jätnud endast petliku mulje, nagu oleks ta lihtsalt hea suuvärgiga naljavend. Ei, ta on palju, palju rohkemat.

Kas mäletate, millal Alev Strömi ema esimest och viimast korda vihastas? Muidugi siis, kui pere pärast Rootsi saabumist hommikulauas istus ning mamma alias Hannes Võrno, valged patsid õlgadele langemas, rusikaga laua pooleks põrutas ja küsis: «Kurat, kus must leib on?» Võrno jõuline löök pani vaatajad naerma. Ent tema jõuline printsipiaalsus võib ka nutma panna. Sest: kurat, kas nii saab korralikku telesaadet teha, pahandas ta sisimas homme ekraanile jõudva telemängu «Kes tahab saada miljonäriks?» salvestusel. Iga asjamees jõudis ise ajal tööpostile ja tema, saatejuht, pidi hoolitsema, et publik maha ei jahtuks. Ei, selline asi talle ei istu. Lahendus? «Kes jääb minutigi hiljaks – tonn trahvi ja kogu lugu,» lajatab Võrno. Hannes ei ole eesti mees. Lobeda jutu ja jumalast antud näitlejameisterlikkusega Hannes Võrno pole tegelikkuses sugugi lõdva olekuga sell. «Kreisiraadios» ja «Jürgensonides» ette võetud naljamehe mask, mida ta ei kergitanud päris lõpuni ka nelja aasta jooksul «Kahvli» stuudios, varjab meest, kelle põhimõtted võivad panna üha vabameelsemaks muutuva ajastu kummardajail külmajudinad üle selja jooksma. «Ta on väheseid [avalikul areenil] esinejaid, kellel on selged moraalikriteeriumid ja arenenud sisemine kõlblus,» iseloomustab Erki Aavik, Eesti Jahimeeste Seltsi president, kes tunneb Võrnot kauem kui kümnendi. «Sellega erineb ta teistest mölakottidest.» Ja mitte ainult nendest. Ta erineb üleüldse tavalisest eesti mehest, väidab Liis Pajupuu, reklaamiagentuuri Zavod copywriter, kes jagas Võrno loometee algul AGE-agentuuris temaga ühist kabinetti. Keskmine eesti mees murrab sõna ja hilineb; arvab, et pere ülalpidamine pole tema asi; lakub end täis ka siis, kui järgmine päev tuleb tööle minna. «Eesti meest ei saa usaldada,» resümeerib Pajupuu. Ja lisab: «Hannes ei ole tüüpiline eesti mees.» Sest tema ihkab, et elus valitseks kord ja vastutus. Ka pisiasjades. Olgu tegu triikimise või kinganinade läikima löömisega. Kõike tuleb teha süsteemselt ja korralikult, on ta avaldanud Eesti Naisele. Pole siis ime, et «Jürgensonide» sarjas oli just Võrno see, kes utsitas mehi räämas majapidamist paremale järjele viima. Samamoodi pole ta jätnud sekkumata, kui eesti meeste ülbus ja lollus talle tänaval vastu vaatab. Hiljuti sattus Võrno oma Nissan Patroli maasturiga ristmikul kõrvuti Mercedesega, mille juhi olek reetis varjamatut eneseuhkust. No muidugi, kaunitar istus ju kõrval. Siis lasi Võrno aknaklaasi alla. Mercedese juht tegi sedasama – kes siis ei taha naisele näidata, et kuulus telenägu temaga juttu soovib teha. Ja Võrno ütleski: «Ma ei tea, kelle käest sa selle auto laenasid, aga suunatule kang on rooli kõrval vasakul pool.» Ja lasi akna üles. Jõuline paremsirge. Armastades korda isiklikus töös ja elus, ei kaota Võrno silmist suuremat pilti. Talle meeldiks kohutavalt, kui asjad oleks kõikjal paigas ja ühiskonnas valitseks vastutus. (Ka miljonäri-saate formaat meeldib talle seetõttu, et iga pisiasi, alates stuudio kujundusest ja lõpetades värvigammaga on karmilt määratud.) Vastutuse kujundamisel pole tema nägemuses liiast isegi hirmutunde süstimine. Sest vastutuse puudumine tipneb ühiskonna allakäiguga, väidab ta, väljendugu see kadunud põlvkondade pealekasvus või tapmiste arvu suurenemises. Sama palju nagu Võrno nõuab vastutustunnet teistelt, eeldab ta seda ka iseendalt. Hinnates üle kõige pere turvalisust, hoiab ta pangaarvel pidevalt summat, millega rõivadisainerist elukaaslane Häli Veskaru ja nende kaks poega, viiene Joosep Roald ja kolmene Luukas Heinrich toime tuleksid, kui pereisaga midagi juhtuma peaks. Kuigi suuvärk on tema peamine tööriist, on Võrno valmis oma põhimõtteid korrast ja vastutusest ellu viima ka tegudega. Aastate eest sattus ta Tallinnas peale juhtumile, kus kaagivälimusega isane kippus kallale tütarlapsele. Sõnadest, nagu ilmnes, tema rahustamiseks ei piisanud. Siis näitas Võrno seda, mida ta koolipoisina Rakveres poksitrennis omandas. Paremsirgega, mis lajatas vastu hambaid, sirutas ta mehe asfaldile pikali. Jõhkard? Pigem printsipiaalne, kes näib lähtuvat «Kreisiraadio» mootorratturite sketši võtmelausest: sõida, aga ära mölise! Milleks harjutada uppumist? Paljudele tundub, et Võrno karmi kuti kesta all pesitseb esteet, ehk isegi maneeritseja. Miks muidu on ta alati hästi lõhnastatud. (AGE-päevil rippus ta kabinetis koguni loosung «Keha lõhnad on aken hinge».) Miks muidu ostab ta jahivarustust vaid parimatest kauplustest. Miks muidu on ta pigem näljane, kui sööb rämpstoitu. Võrno ise nimetab seda kõike kõrgendatud nõudlikkuseks. Tema pedantsus ulatub koguni keelekasutusse, kus ta ei jäta parandamast vestluspartneri ekslikku vormi «käseb». Õige on «käsib». Võrno nõudlikkuse üheks nurgakiviks on tugev tahtejõud. Mullu, 32. sünnipäeva hommikul, ärkas ta üles ja mõtles: olen juba pool elu suitsu kiskunud. Seda on palju, liiga palju, leidis ta. Ja tegi otsuse: ei ühtki sigaretti enam. (Ja ei mingit enesepettust põsetubaka või piibu popsutamisega.) Tegevused, millel puudub mõte, käisid talle juba varem vastukarva. Pajupuu mäletab reklaamitöö ühisaegadest, kuidas pärast mõnusat seltskondlikku söömaaega tõi keegi lauale nutsaku kanepit. Ühiselt keerati plärud ja lasti ringi käima. Tõmbas Võrnogi mõne mahvi, aga kaifi, nagu lubatud, ei saanud. Asjatundjad siis õpetasid, kuidas õigesti tõmmata. Kuni Võrno neile nähvas: «No milleks ma pean seda p...a õppima? Sama hästi võiks soovitada, et harjuta uppumist või auto alla jäämist.» Aastaid hiljem sõnastab Võrno oma ratsionaalse eluhoiaku vaoshoitumalt: «Ma ei ole rahvastepalli kapten, mul on ainult üks elu.» Surm pättidele. Ent kaine ellusuhtumine ei tähenda, et emotsioonid temas mõnikord võimust ei võta. Viimaste aegade metsikuim raev tabas Hannes Võrnot mullu kevadsuvel, mil Tallinna raeplatsil oli lõppenud Eurovisiooni võiduka meeskonna vastuvõtt. Lava ees oli vanem mees kokku kukkunud, aga suursponsori esindajad, kes sealsamas kõrval firma reklaamplakateid kokku rullisid, ei teinud hädalist märkamagi. Võrno võttis taskust telefoni ja kutsus kiirabi. Seejärel aga saatis plakatirullijad ja suurfirma teadagi kuhu, nii et kogu raeplats kuulis. «Ta oskab hästi s...sti ka öelda,» kinnitab Ave Lepik, kes oli kolm hooaega «Kahvli» toimetaja. «Suu on tal õige koha peal.» Tagantjärele ütleb Võrno tolle intsidendi kohta veelgi käredamalt – kuigi hoiatades, et see kõlab liiga karmilt: «Sellised eesti mehed tuleks maha lasta.» Tema võitlev hoiak on kolleegidele teada. Tiina Jõgeda, «Kahvli» lõpuhooaja toimetaja, mäletab, et kui jutt läks varastele, kes on korduvalt ka Võrno maise vara järel käinud, võttis ta resoluutse seisukoha: surm pättidele! «Ta arvab häbenemata, et tänapäeva Eestis on omakohus õigustatud ja mehel peaks olema oma kodu kaitseks õigus röövlile kuul kerre kihutada,» ütleb Jõgeda. «See seisukoht on mõistagi poliitiliselt ebakorrektne, aga Hannes esindab seda jõuliselt: on asju, mille vastu saab ainult jõu ja vägivallaga.» Tõsi, nüüd tunnistab Võrno, et korra loomise radikaalsed meetodid, mida ta nimetab sanitaarlasuks, tikuvad tema mõttemaailmas vajuma möödanikku. Sellegipoolest tunneb Zavodi loominguline juht Marek Reinaas, kes teab Võrnot seitse aastat, et kõva käe pooldamine pole heas sõbras hääbumas. Talle meeldib, et Võrno näeb maailma samamoodi nagu temagi. Kuidas? «Maailmas peab kõik olema ilus,» selgitab Reinaas. «Hipid tuleb vangi panna. Nad näevad koledad välja ja külvavad segadust. Maailm peab olema meestekeskne, naistele ei tohi alla anda. Maailm peab olema aus ja rõõmsameelne.» Enamgi veel. Reinaas on märganud, et kõva kätt pooldav olend, kes varem peitus Võrno koore all, pürib riietuse moel lausa tema keha pinnale. Ta viitab nahast traksidele, frentšile ja saabastele. Diktaatori tunnused. Kuigi Võrno eelistab smart casual’i stiili ehk viigita pükse, klubipintsakut ja päevasärki, ei varja ta, et kõige rohkem on talle silma mööda teise ilmasõja aegne Saksa Reich’i garderoob. «See teeb kandjast mehe,» põhjendab ta – mitte et ta pruunsärklust või vapslust ihaleks. Samamoodi armastab ta sakslaslikult pidulikku ja korrektset jahiriietust ning peab lugu saksa mentaliteedist – ehk distsipliinist ja vastutusest. Ons Võrno kuue all peidus diktaator? Kaugel sellest, väidab dirigent Tarmo Leinatamm, kelle sõprus Võrnoga on kestnud ligi poolteist kümnendit. Diktaatoriks võivad teda pidada vaid need, kes on nagu lambakari ega söanda vastutada ja otsustada, selgitab Leinatamm. Võrno söandab ja suudab. «Hannes on korrast ja süsteemsusest lugu pidav inimene,» lisab ta. Egas teistsugust inimest, kes korrast ja täpsusest lugu ei peaks, saagi miljonimängu vedajaks panna. Toomas Kirss, saadet tootva Studio 3 produtsent-reþissöör tunneb igatahes heameelt, et täna astub vaatajate ette mees, kes ei paista silma ekstravagantsuste või lodeva eluhoiakuga, vaid on vaimselt terve ja igati normaalne, korraliku pere ja koduga eesti mees, kellest õhkub sada protsenti meesterahvast. «Inimestele meeldib vaadata vaimselt terveid inimesi,» väidab Kirss. Aga kui Võrno peaks teilt miljonimängus küsima: «Kurat, kus must leib on?», siis õige vastus kõlab: sellest peale, kui ema Ström esimest och viimast korda vihastas, kannab Alev Ström musta leiba alati endaga kaasas.

Hannes Võrno viis suuremat saavutust*

1. Juba varases nooruses, umbes 19-aastaselt, mõtlesin, et tahaksin olla tubli papa, kel on toredad lapsed. Olen õnnelik, et mu suhteliselt põhjalikud otsingud jäid pidama õigele inimesele. Olen leidnud endale naise, keda armastan, ja olen uhke, et ta on mu laste ema. 2. Paar head sõpra küsisid kunagi, et mida ma teen, kui suureks saan. Vastasin, et ostan endale villise [dþiibi]. Ostsingi [Nissan Patroli]. Olen sõna pidanud, ei ole sõpru alt vedanud. 3. Pioneerina oli mul tahtmine elada üle riigipööre. Pean saavutuseks, et olen sellest ajaloolisest õppetunnist osa saanud. 4. Pean lugu arstidest, sest nad teevad metsikut tööd, aga on selgelt alamakstud ning meedia ja patsientide poolt ülepekstud. Käisime kord «Kreisiraadioga» arstidele esinemas. Esinemistasu oli kokku lepitud, aga pärast mõnda nädalat helistas ürituse korraldaja, et ei ole arvet saanud. Ja minult ei saanudki. Esinesin tasuta. See on teene, mille üle olen uhke. 5. Olen pääsenud sõjaväest lolli mängimata. Olen saatusele selle eest tänulik. * kõik saavutused on seotud vastutustundega, mis Võrno sõnul Eestis vähehaaval muudkui kaob