Eestis tähistati 11. septembri New Yorki terrorirünnakute esimest aastapäeva nii mälestuskontserdite kui analüütiliste meediakäsitlustega. Sel puhul meenutab Toomas Haug oma nädalakommentaaris ka Eesti rahva ja riigi suhet ookeanitaguse suurvõimuga.
Ameerika ja meie
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlased võivad muidugi öelda, et New Yorkile korraldatud terrorirünnakus oli suhteliselt palju vähem hukkunuid ja purustusi kui Tallinna märtsipommitamises. Mis oli ju ka eeskätt terrorirünnak. See tõsiasi õpetab meile aga üksnes seda, et peaksime oma ohvritesse suhtuma samasuguse hardusega nagu ameeriklased suhtuvad omadesse. Ameerika septembritragöödia onerisugune vähemalt kahel põhjusel. Esiteks võttis maailmas susisenud terrorism täiesti uut moodi sõja mõõtmed. Ja teiseks on reaktsioonid sellele rünnakule tõestanud eriti selgelt, et Ameerika Ühendriigid on maailma juhtiv riik. Me osaleme ameeriklaste leinas nii inimlikel kui ka poliitilistel põhjustel. Oleme integreerumas läänemaailma ja see on paljuski Ameerika-keskne maailm. Lisaks tasub meil alati meenutada oma erisuhet ookeanitaguse suurriigiga. On ju selles riigis katkematult tegutsenud Eesti Vabariigi ametlik esindus ka N. Liidu okupatsiooni ajal. Ja ainult Ühendriikide kõrged esindajad saatsid viiekümne aasta jooksul igal 24. veebruaril Eesti rahvale ja riigile julgustavaid tervitussõnu. Skeptiline eestlane arvab, et seda polnud just liiga palju. Aga me ei tea, mis oleks juhtunud siis, kui Valge Maja oleks Baltikumi ka de jure Moskvale üle andnud. Kindlasti oleks see olnud meile palju halvem. Ameerika Ühendriigid on olnud juhtiv riik ka meie vabanemises. N. Liidu kokkuvarisemise põhjustas ju ennekõike lääne teaduslik ja sõjaline edukus, millega Moskva diktaatorid ei suutnud konkureerida. Mõnedki ameeriklaste olupoliitilised sammud on tekitanud Eestis rahulolematust. Kuid me peame oskama näha ajaloo hoovusi üldisemas ja olemuslikumas plaanis. Ja siis on selge, et kui Eesti vabadus XX sajandi katsumustes üldse kuskil hoiule võeti ja säilitati, siis tehti seda Ameerikas. Nii et meil ja teistelgi Baltikumi rahvastel on ameeriklastega oma ajalooline erisuhe. Ja seetõttu võidakse mõnel puhul tunda Ühendriikidega suuremat solidaarsust kui Euroopa Liiduga. Eestil võib olla raskusi n.ö. poole valikuga, sest poliitiline korrektsus nõuaks ühtsust Euroopaga... Lõppeval nädalal juhiti sellele dilemmale tähelepanu seoses USA kavadega rünnata Iraagi diktaatorit. Euroopa näib olevat selles suhtes rohkem kõhkvel kui mõned Eesti juhtpoliitikud. Unustada ei saa sedagi, et vahetult enne NATOsse pääsemist peab Eesti ameeriklaste toetuse kindlustamiseks tõsiselt pingutama. Ja mis seal salata, tegelikult peab edaspidigi. Sest Eesti riigi ja rahva olemasolu sõltub täielikult Ameerika juhitud demokraatlike jõudude edust maailma poliitikas. Keegi ei keela meid ameeriklasi kritiseerimast, aga virisejatele olgu meenutatud, et maakera on ümmargune ja teist Ameerikat ei ole meile antud.