Kas Eesti ühiskond oskab näha venelastes rikastavat ressurssi, või näeb muulastes pigem ohtu Sellele otsitakse vastust esmaspäeval esitletud ingliskeelses raamatus “The Challenge of the Russian Minority” ehk “Vene vähemus kui väljakutse Eesti ühiskonnale”. Tartu Ülikooli, Pedagoogikaülikooli ja Tehnikaülikooli sotsiaalteadlaste kuueaastase töö tulemusena ilmunud raamat on mõeldud eeskätt välismaalastele ajal, mil seisab ees Eesti ilmne ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga.
Vene vähemuse väljakutse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu eellugu viib 1996. aastasse, mil Eesti ülikoolide sotsiaalteadlased otsustasid välja töötada Eesti jaoks ainuvõimaliku positiivse programmi muulaste integreerimiseks. Programmi õnnestumiseks viidi läbi uurimusi vene vähemuse suhtumisest rahvusküsimusse, keelekasutusse,meediasse, uuriti tööturuvõimalusi ja koolihariduse erinevusi. Programmi üks juhte, Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor, professor Mati Heidmets leiab, et integratsiooniprogramm on õnnestunud osalt tänu sellele, et ühiskonda suunavad ettepanekud tulid teadlastelt ja ei olnud valitsuse poolt pealesurutud. “Siit võime leida ka sõnumi teistele rahvastele: kuna probleemi lahendasid akadeemilised ringkonnad, siis asi õnnestus. Protsess ei käivitatud keeldude-käskude süsteemis vaid teadlaste nõuannete abil. Praegu näiteks valimisvõitluses on vene teema täiesti maas, seda pole enam, mis ei tähenda, et kõik probleemid oleksid lahendatud. Alles on 100 000 kodakondsuseta isikut, kuid see areng läheb rahulikku rada,” kinnitas Heidmets Raadio Vaba Euroopale. Tartu Ülikooli meedia- ja kommunikatsiooniosakonna teadur Valeria Jakobson, kes kirjutas raamatu meediaosa, leiab, et eriti tormiline lähenemine kahe kogukonna vahel on toimunud just meedia vahendusel, on palju koos tehtud saateid, ühiseid arutelusid, sõnavõtte, mis on selgitanud vastastikuseid ootusi ja viinud m,eid mõistmise suunas. “See lähenemine on olnud kiire, kuid ikkagi on näiteks ootused riigile eri kogukondade vahel erinevad. Kui venelased ootavad rohkem riigi abi, siis eesti meedia leiab, et ühiskond ise peab olukordi lahendama. Koosarutelud on palju aidanud üksteist mõista,” märkis Jakobson. Uurimisgrupi teine juht, kommunikatsiooniprofessor Marju Lauristin rõhutab, et kogu välismaine ajakirjandus on siiani käsitlenud Eesti vähemusteolukorda kui ohtlikku viitsütikuga pommi. Raamatu idee on see arvamus kummutada. “Venelaste sulandumine meie ühiskonda on siiani toimunud ilma teravate konfliktideta,” sõnas Lauristin Raadio Vaba Euroopale. “Algame haridusest: noored on meie sotsiaalne kapital, millele saab rajada sidustatud ühiskonna. Muulastes tuleb näha meie ühiskonna ressurssi, meie rikkust.See on positiivne väljakutse meie ühiskonnale, mitte oht, nagu sageli välisilm seda näeb. Esitlusel rõhutati, et kuigi tulemused positiivses suunas on ilmsed, tõstatab raamat ka juba uued probleemid, mida tuleks kohe arutama hakata, kuid need probleemid on mitte poliitilised, vaid pigem sotsiaalmajanduslikud.