Kohalikeks valimisteks lubadusi andes peaks poliitikud enam kaaluma, kuidas need haakuvad üleriikliku poliitikaga. Näiteks maksude meelitamine Tallinnasse tähendab reeglina, et need tulevad kusagilt, kus seda raha on antud hetkel hoopis rohkem vaja.
Tallinn vohab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ühes vallas anda pensionärile meeleheaks 500 krooni, teises kõigile õpilastele tasuta koolilõunat ja kolmandas asfalteerida X kilomeetrit teid, siis vaevalt selle katsutava hüve saaja hakkab küsima, kust see raha tuli. Mis käes, see käes. Umbes taolises stiilis käib ohtlikult tihti ka praegune kohalike valimiste kampaania. Kes lubab su majale kohe uue katuse panna, on igal juhul kõvem tegija kui mingi tervikust targutaja. Selline tuimalt lihtne ja üldse mitte otseselt hukkamõistetav suhtumine. Mida ometi on raske mõista, kui poliitik usub end olevat poliitik, mitte valimisvankri ratas. Kes pakub kohalikel valimistel asju, mis selgelt ei haaku erakonna üleriikliku poliitika, programmi ja põhimõtetega, poliitik pole. See, et hetkel on Püssis sotsiaaltoetusi rohkem vaja kui Rae vallas, on mõistetav. Aga kui näiteks Võru koosolekul lubab makse kärpida Keskerakonna ning tõsta Reformierakonna ja Isamaaliidu kandidaat, ent Valgas on kõik risti vastupidi, siis kelle platvorm see on Eesti viimase kümnendi murelaps number kaks tööpuuduse järel on olnud regionaalpoliitika. Selle edendamiseks on kümned arukad inimesed pidevalt palka saanud, fraas “tasakaalustatud areng” muutunud enamikul erakondadel kohustuslikuks mittemidagiütlevuseks. Ja tulemusi on…haledalt vähe. Sest ikka on piir Tallinna ja muu Eesti vahelt masendavalt suur. Ja needsamad tervikust rääkivad poliitikud, kes sel hetkel Tallinna volikokku ihalevad, ei taha sellest kuuldagi. Tükk aega olen jälginud erinevate parteide üleskutseid neile, kes Tallinnas raha teenivad. Et nad siia ka oma maksud maksaks. Põhimõteliselt täiesti õige, loomulik, peaaegu et vaieldamatu. Aga ikkagi - mitte praegu, selles reaalsuses. Sest kõigi nende arutluste käigus pole ma näinud, et keegi viitsiks vaagida, kust see raha tuleb. Maksude meelitamine Tallinnasse tähendab antud hetlel otseselt seda, et raha tuleks sealt, kus seda on praegu hoopis rohkem vaja kui Tallinnas. Linnas, kus raha jaotamise skeemid nagunii tavakodanikule üle mõistuse käivad. Tallinna võlude ja vooruste kõrval tuleb julma tõsiasjana tunnistada, et liiga paljude jaoks on elu selles linnas peale sunnitud paratamatus. Mitte vaba valik. Sest mujal tööd lihtsalt pole. Ja ei maksa hellitada lootust, et kaheksakesi Lasnamäel kahetoalist korterit üürivad Saare- või Võrumaa ehitajad seal ülearu õnnelikud on. Samas on igati mõistetavad päristallinlaste soovid, et siin lastel lahedamad mänguväljakud oleks ja bussid paremini käiks. Suur-Tallinna ideel on ainult siis värvi, kui tabatakse, et tegu pole teps mitte üksiku õitsvusest unistava Hansalinna, vaid Eesti pealinnaga. Kui Tallinn hakkab vohama, siis toimub see ainult muu Eesti arvel. Sama lihtsalt nagu keskkonnapoliitika, mida kõik riigid sõnades tunnustavad, aga enamik täita ei kavatsegi. Poliitiliselt kasulik pealinnakesksus on kaugemale vaadates täiesti lühinägelik ja mõttetu. Isegi kõikvõimalikke majandusskeeme abiks tuues. Seepärast jätavad ka poliitikud, kes ühel hetkel kandideerivad siin ja teisel seal, lauldes rõõmsalt valijat vaimustavat kodukohalaulu, pehmelt öeldes küsitava mulje.