Eile läbis Riigikogus esimese lugemise seadusemuudatus, mis võimaldab korraldada rahvahääletuse Euroopa Liiduga ühinemise üle pärast kevadisi Riigikogu valimisi. Kümne taasiseseisvusaasta jooksul ei ole Eestis ühtegi rahvahääletust korraldatud, ka põhiseadus on püsinud vankumatuna. Kas Eesti õigussüsteem on nüüd muutuste teel Kuulete Riho Laanemäe kommentaari.
Rahvahääletuste ajastu algus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti seisab suurte, ei häbene kasutada sõna – ajalooliste muudatuste lävel, ent Euroopa Liidu ja NATOga võimaliku liitumise küsimused on jäänud valimiseelse madina ja poliitikute vastastikuse poriloopimise varju. Ja mis hullemgi veel, mõni tegelane püüab neid oma erakonna kampaanias lihtlabaselt ära kasutada. Pikki aastaid vaidlesid õigusteadlased ja praktiseerivad juristid, kas ja kuidas peab muutma põhiseadust, kui Eesti soovib astuda Euroopa Liitu. Arvamused lahknesid äärmusest äärmuseni – seisukohast, et muutma ei pea midagi kuni veendumuseni, et muutmist vajavad pea pooled põhiseaduse paragrahvid. Käesoleva aasta algul jõuti konsensusliku arusaamani, et põhiseadust tuleb täiendada eraldi aktiga, mis muutub selle lahutamatuks osaks. 16. mail algataski 74 Riigikogu liiget seaduseelnõu, mille "§ 1 kõlab: Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga. Eelnõu jõuab lähinädalatel teise lugemiseni ja lõpliku heakskiiduni ilmselt veel Riigikogu selle koosseisu ametiajal, siis selgub ka rahvahääletuse täpne kuupäev. Referendum toimub tõenäoliselt tuleval sügisel. Teoreetiliselt võiks korraldada kaks rahvahääletust või esitada ühel hääletusel kaks küsimust: ühe põhiseaduse muutmise, teise Euroopa Liitu astumise kohta. Tulemuseks võib aga olla paras segadus, kui ühele küsimusele vastatakse jah ning teisele ei. Arukam oleks esitada üks lihtne ja selge küsimus, näiteks – kas Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga Rahvahääletus ja põhiseaduse muutmine oleksid esimesed omasugused taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kümneaastase ajaloo kestel. Taoline pretsedent võib tekitada kiusatust korraldada rahvahääletusi teisteski küsimustes ning muuta veel mitmeidki põhiseaduse pügalaid. Riigikogu menetluses on selliseid eelnõusid praegu mitu ning nad puudutavad presidendi otsevalimist ning Põhiseaduse Kohtu loomist. Peagi lisandub ilmselt eelnõu, mis pikendaks kohalike omavalitsuste volikogude ametiaega kolmelt aastalt neljale. Rahvahääletus on kahtlemata otsese ja vahetu demokraatia ilming. Ent pikaaegse demokraatliku traditsiooniga riikide kogemus on näidanud, et referendum väljendab tihtilugu pigem rahva suhtumist võimulolijaisse, kui selget ja teadlikku vastust esitatud küsimusele. Nii näiteks oleks Maastrichti leping Prantsusmaal äärepealt tagasi lükatud lihtsalt toopärast, et seda propageeris ebapopulaarne president Mitterand. Mitmeski riigis, näiteks Suurbritannias ja Hollandis ei ole rahvahääletuse korraldamine üldse võimalik. Eesti põhiseadust võib muuta Riigikogu, selleks on vaja 81 liikme toetus või kahe järjestikuse koosseisu heakskiit (esimesel vähemalt 51, teisel 61 poolthääletajat). Nii presidendi otsevalimine, iseäranis aga volikogude ametiaja küsimus peaks jääma parlamendi otsustada, sest Eesti on ikkagi parlamentaarne vabariik. Küsimus, kas ja kuidas otse rahva poolt valitud president muudaks meie riigi olemust, jäägu siinkohal retooriliseks.