Sel suvel oli mul kahel korral rõõm võtta Viljandi Pauluse koguduses vastu välismaalt tulnud vabatahtlikke talgulisi. Esmalt saabus kolm abielupaari Soomest Tuusula kogudusest, kes veetsid nädala oma puhkusest meie kiriku pinke puhastades ja lakkides. Töö kvaliteet on suurepärane.
Mina usun pühade osadust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teise rühma moodustasid organisatsiooni Euroopa Vabatahtlikud Noored (ESTYES) liikmed Saksamaalt, Shveitsist, Itaaliast, Prantsusmaalt, Soomest, aga ka Jaapanist. Kahe nädalaga jõudsid eri maade noored palju: lakkisid kiriku rõdupingid, korrastasid Kirikumäe parki ja raiusid surnuaias võsa. Raha kulus üksnes materjalidele ja töövahenditele. Mõnelt Eesti firmalt tellides oleks töö maksumuseks kujunenud kuuekohaline number.
Paraku ei tunne Eesti seadusandlus vabatahtliku töö ega talgutöö mõistet ning see asjaolu on paljude kodanikualgatusel põhinevate organisatsioonide elu üpris keeruliseks teinud. Seevastu Euroopas, kuhu me ummisjalu teel oleme, hinnatakse vabatahtlikku tegevust väga kõrgelt.
Diakooniakeskus osaleb rahvusvahelises programmis «Vabatahtlik diakoonia-aasta», mille raames saab noor inimene kandideerida tööle mõnes välismaa hoolekandeasutuses, koguduses või organisatsioonis. Palka ei maksta, küll aga saab prii ülalpidamise ja kogemusi.
Paljudele tundub tunnistus «Mina usun pühade osadust…» liiga võõras ja arhailine, et nad võiks selle tähendust mõista. Ometi kätkevad just need usutunnistuse sõnad suurt, eesmärgi poole liikumapanevat väge. Usk osadusse, ohvrimeelsuse ja ühtsuse väesse on ikka julgustanud püüdlema esialgu saavutamatuna tunduva poole. Oleme ehitanud pühakojad, rajanud iseolemise. Vabatahtlikust armastustööst on kunagi alguse saanud haiglad ja vanadekodud. Isegi meie riigikaitse põhineb kodanikualgatusel. Jumal on loonud inimese oma näo järgi - see tähendab loojaks. See, mida kanname oma hinges, saab nähtavaks kõiges, millega end ümbritseme.
Ükski riik ega rahvus ei suuda saavutada vabadust ega püsida vabana siis, kui igaüks teeb ainult seda, mis on tema otsene kohus. Asjatu on oodata, et kirjutatud seadused toimima hakkaksid, kui need ei tugine kirjutamata tõdede igikestvuse tunnetamisele. Kui inimene ei suuda hoolida ligimesest, muutub ühiskond peagi üksteisest võõrdunud tarbijalike saamameeste kambaks, kes tallab süüdimatu innukusega üksteist porisse. Suurimat ohtu meie rahvale näen soovimatuses tunnetada seotust hetkeprobleemidega ja laiskuses neid lahendada.
Mart Salumäe,
EELK Diakooniakeskuse juhataja