Täna andis Eesti suursaadik NATO juures Sulev Kannike Brüsselis üle 103 lehekülje paksuse Eesti aastase tegevusprogrammi (ANP), mille sihiks on NATO liikmelisuse saavutamine. See jääb ilmselt viimaseks omataoliste reas, sest tõenäoliselt saab Eestist pisut rohkem kui aasta pärast NATO täisliige.
Eesti andis üle viimase NATO tegevusprogrammi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegevusprogrammi põhituumaks on augustis lõplikult kinnitatud kaitsejõudude arengukava kuni aastani 2015. See NATO ekspertide kaasabil valminud dokument on küps ja realistlik. Kui aastate eest väitis Eesti, et on suuteline looma, varustama ja välja õpetama reservarmee, kuhu kuulub üle 100 000 mehe, siis nüüd on sihiks saada vajadusel püssi alla 24 000 meest. Arengukava paneb paika prioriteedid. Kaitseministeeriumi asekantsleri Margus Kolga sõnul on nendeks kiirreageerimisvõime, õhuseirevõime ja vastuvõtva riigi toetuse korraldamise võime. Kiirreageerimisvõime peab tagama scoutspataljon, kolmekümnepäevases valmisolekus hoitakse kahte miinilaeva. Tuleval aastal on plaanis kahe õhuseireradari paigaldamine ning ühendamine ühtsesse seirevõrku. Vastuvõtva riigi toetuse korraldamine peab tagama vajadusel Eestisse saabuvate NATO üksuste häireteta toimimise ja varustamise. Eesti osaleb innukalt rahvusvahelistes rahuoperatsioonides, olles rahusõdurite arvult riigi elanikkonna kohta maailma riikide seas esirinnas. Eesti saab tõenäoliselt eelseisval Praha tippkohtumisel kutse NATOsse. Samas ei ole miski enne kindel, kuni see on signed and sealed elik alla kirjutatud ja pitseeritud. Välisministeeriumi asekantsleri Harri Tiido sõnul on laienemine Praha kohtumisel vaid üks päevakorrapunkt. Tähtsam on ilmselt strateegilise kaitseinitsiatiivi täiustamine – NATO edasise arengu strateegia. Tiido sõnul ei tohi ka kutset NATOsse mõista sõnasõnalt: “Praha tippkohtumisel langetatakse otsus, mis tähendab kutsete esitamist teatud arvule riikidele, et alustada nendega läbirääkimisi liitumisprotokolli sõlmimiseks. See ei ole kutse NATOsse vaid kutse läbirääkimistele.” Läbirääkimised peavad olema lõppenud hiljemalt tuleva aasta maiks. Nende põhjal koostatakse NATOle aluseks oleva Washingtoni lepinguga liitumise protokollid, mis suunatakse liikmesriikidesse ratifitseerimisele. Liitumisläbirääkimiste lõpuks peab Tiido sõnul olema selge ka Eesti panus NATO eelarvesse. Selle suurust on raske täpselt ennustada. Arvesse võetakse SKPd isiku kohta, SKP üldist mahtu ning muid näitajaid. Heal juhul on ratifitseerimisprotsess lõppenud 2003. aasta lõpuks, kuid see võib venida ka 2004. aasta kevadesse. Uued riigid võetakse liikmeks NATO järjekordsel tippkohtumisel. Mis aga juhtub, kui Eesti Prahas kutset NATOsse ei saa Tiido sõnul pole tema teada kellelgi plaanis sooritada kollektiivset enesetappu. Eesti tegutseb edasi.