Riigiametite töö lonkab seetõttu, et ametnikud ei taha teha koostööd teiste asutustega ega julge esitada ülemustele poliitiliselt sobimatuid ekspertiise, kuna kardavad selle tõttu oma tööst ilma jääda.
Ekspert: riigiametite töö lonkab
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
5. detsember 2009, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes nii võib kokku võtta Eesti ühe tunnustatuima oma ala spetsialisti, Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse instituudi õppetooli juhataja Tiina Randma Liivi eksperthinnangu parlamendis arutlusel oleva avaliku teenistuse seaduse (ATS) kohta.
Kümmekonnas välisriigis kogemusi omandanud professori antud hinnang on siinsete riigiasutuste suhtes pehmelt öeldes kriitiline. Professori väitel käsitleb uus ATS põhjalikult küll riigitöö tehnilisi puudujääke, ent jätab mitmed laiemad probleemid süstemaatilise tähelepanuta.
Ennekõike heidab professor ette riigiasutuste suutmatust teha koostööd. Selle asemel kiputakse omavahel hoopis konkureerima. «Eesti avaliku teenistuse killustatus on saanud mitmete negatiivsete hinnangute osaliseks ka rahvusvaheliste ekspertide poolt,» nendib Randma Liiv.
Tema väitel kardavad ametnikud oma otsustes võtta vastutust, kuna pelgavad päevapoliitiliselt sobimatu otsuse tõttu töö kaotada. «Ametniku käitumise üheks põhiliseks motiiviks saab hoidumine tegevusest, näiteks põhjendatud, kuid juhtidele vastuvõtmatu ekspertiisi pakkumisest, mis võiks viia teenistusest vabastamiseni,» kritiseeris professor uut ATSi.
Randma Liivi hinnangul ei ole Eesti avalik teenistus suuteline looma ega hoidma vajalikku kompetentsi. «Eesti avalikku teenistust analüüsides selgub, et paljud tippspetsialistid on küll leidnud tee avalikku teenistusse, kuid on üsna pea sealt lahkunud,» tõdeb professor.
Maksuameti juhina mõnda aega avalikus teenistuses töötanud, hiljem rahandusministrina poliitilistes mängudes osalenud ja nüüd erasektoris juhtival kohal töötav Aivar Sõerd on üldjoontes selle hinnanguga nõus.
«Selles jutus on tõetera sees ja on selge, et poliitiline surve pidurdab Eestis ametnike initsiatiivi,» ütleb Sõerd. Tema sõnul on riigiasutuste töökultuur erinev, kuid omavaheline koostöö kipub kulgema üle kivide ja kändude.
«Rahandusministrina nägin ma väga hästi, kuidas teised ministeeriumid end rahandusministeeriumile vastandasid,» tõdeb Sõerd.
Samas ei nõustu Sõerd väitega, et riigitööl pole piisavalt spetsialiste. «Rahandusministeeriumis oli näiteks väga kompetentseid inimesi, kelle puhul ma isegi imestasin, et kuidas nad endiselt seda tööd teevad,» ütleb Sõerd. «Sest reaalsuses võinuks nende ametialane väljakutse olla palju ambitsioonikam.»
Väljavõtteid eksperthinnangust
• Iseseisvusaja jooksul ei ole suudetud luua toimivat mehhanismi asutustevaheliseks koostööks, mis on viinud mitmete ebasoovitavate tagajärgedeni, nagu näiteks asutustevahelised pinged, omavaheline konkurents ja info ebapiisav liikumine.
• Võib juhtuda, et mõne spetsiifilise valdkonna oskusteave on koondunud paari ametniku kätte. Organisatsioonid on seetõttu ebastabiilsed ja ettearvamatud ja kannavad endas kõrgeid personaliriske.
• Ametnikul ei ole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus anda objektiivset ja professionaalset tagasisidet ja infot nii oma ülemustele kui poliitikutele, isegi kui see viimastele meeltmööda pole. Ei saa öelda, et kehtiv ATS oma sotsiaalsete garantiide ja juhtide väga suure otsustusõiguse kaudu toetaks ametniku selliste rollide täitmist ja koos sellega demokraatlikku valitsemispraktikat.
• Asutused on endale ise defineerinud arengutee ning liigutud on pigem asutuste sisemiste eesmärkide, mitte niivõrd terviklike riigiüleste eesmärkide poole.
• On kahetsusväärne, et teadlikult või ebateadlikult luuakse nõrka ja ebastabiilset avalikku teenistust. Eesti demokraatlik valitsemispraktika peaks olema juba piisavalt arenenud selleks, et mitte karta tugevat ja professionaalset ametnikkonda.