Tallinna perekeskuse psühholoog Anni Vaher tõdeb, et suur osa lapsi saab ise traumast üle, kuid teismelise võib segadus ja süütunne viia ka enesetapuni.
Psühholoog: väärkoheldu on lõksus
11. detsember 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perekeskus on üks väheseid kohti pealinnas, kuhu seksuaalselt väärkoheldud lapsed saavad pöörduda. Kui palju juhtumeid teil sel aastal on olnud?
Õnneks on tegemist siiski üksikute juhtumitega, aga Tartu laste tugikeskusest on kuulda, et neil on küll alates augustist väga palju juhtumeid olnud. Meieni on jõudnud kahtlusi, et isegi näiteks kolmeaastast last on väärkoheldud.
Nii äärmuslikul juhul on raske aru saada, kas on midagi olnud või mitte, aga laps on mängu käigus välja näidanud või kasutanud sõnu, mis ei ole talle eakohased. Siis võtame lapse natukeseks ajaks jälgimisele ja ema on väga tähelepanelik inimeste suhtes, kes lapsega kokku puutuvad.
Räägite tõesti ka kolmeaastastest ohvritest?
Jah, ikka. Enamasti on väärkohtlejad oma pere liikmed, ema-isa või siis vanavanemad. On ka naabrid, kellele laps hoida antakse, kuid sellistel juhtudel on politseil väga raske saada tunnistusi ning tõendeid, millega kohtusse minna.
Kohtus on vaja tõendeid ja kui näiteks spermat lapse tupest ei leita ja laps ise ei oska rääkida, siis saab teise poole advokaat lapse jutu lihtsalt ümber lükata.
Kuidas väikesed ohvrid käituvad?
Nad kasutavad näiteks suguelundite kohta sõnu, mida lapsed selles eas ei kasuta. Mängides nukkude või loomadega, jäljendab ta suguakti, lakkumist või puudutamist.
Lasteaias pannakse tähele, et laps topib midagi jalgade vahele või masturbeerib pidurdamatult ning ei ole võimeline seda peatama hoolimata sellest, et keegi on tema läheduses. Ta puudutab teisi lapsi alakehast või palub end puudutada.
Sellised märgid peaksid äratama tähelepanu, et midagi on lapsega toimunud.
Samas on lastel ju ka loomulik seksuaalse uudishimu faas koos arstimängude ja muuga. Kust see piir läheb?
Sellest ongi raske aru saada, et kas on tegemist lapse loomuliku uudishimuga või on seal midagi enamat. Selleks tuleb vaadata kogu pilti: kellega laps koos elab, mis laadi inimesed temaga lävivad.
Oluline on kogu tema eelnev areng: on ta sellist tegevust televiisorist või filmidest näinud, on ta olnud seltskonnas, kus eale mittesobivaid sõnu kasutatakse. Kui lapse kehal pole vägivalla jälgi, on sellest raske aru saada.
Alati ei saagi laps ju füüsiliselt haiget, vaid täiskasvanu piirdubki silitustega. Võib siis laps olla teistmoodi häiritud, et ikkagi aru saada?
Ei pruugi olla. Võib-olla rohkem ärevust, kui lapsele on sisendatud, et see on nüüd meie saladus, millest ei tohi rääkida.
Kui väärkohtleja on lapsele lähedane ja kallis, siis tekib lapsel segadus. Ühelt poolt püüab ta hoida saladust, aga teisalt saab aru, et see ei ole hea saladus.
Ta on lõksus ja see tekitab sisemisi pingeid ning väga tundlik inimene võib aru saada, et lapsega ei ole kõik korras. Mured võivad välja paista ka laste joonistustest, mängudest, aga võivad ka üldse mitte väljenduda.
Aga lapsed oma hinges ikkagi ootavad avastamist?
Nii ja naa. Kui on öeldud, et see on meie saladus ja nad saavad ka premeeritud, siis laps tavaliselt ei räägi.
Enamik juhtudest jääb eluks ajaks ainult lapse teada ja lapsed unustavad ka need ära. Nad paranevad ilma, et oleks tarvis erilist sekkumist.
Võtaksin siinkohal vanemate muret vähemaks, et kui suhe ei ole olnud vägivaldne ning lapse edaspidine kasvamine on olnud turvaline ja tema ümber on inimesed, kes teda armastavad, siis polegi vaja abistavat teraapiat.
Lapsed parandavad end sageli ise.
Kas kuidagi saab teha ka vahet, et näiteks viie- või kuueaastaste laste väärkohtlemine on rängem kui teismeliste väärkohtlemine?
Tegelikult mitte. Murdeiga on riskantne aeg, mil on hormoonide üleküllus ja keha areng on kiire. Noor inimene on kriitiline ja ebakindel ning vägivaldsel seksuaalsel väärkohtlemisel võivad olla rängad tagajärjed.
Murdeealised on tähelepanelikud selle suhtes, et kas nad ikka sobivad teiste hulka ja mida teised neist arvavad. Kui neid on seksuaalselt kuritarvitatud, siis nad tunnevad, et neil on justkui märk küljes ja kõik näevad, et ta on teistsugune.
See toob kaasa teistest kõrvale hoidmise ja kogu aeg käib vaikne sisekõne – ma olen väärakas, teistsugune, kõik saavad kindlasti aru ja ma ei suuda seda varjata. See võib viia isegi enesetapuni.
Vanemad peaksid seda märkama ja püüdma aidata?
Lapsel peab olema keegi, keda ta lõpuni usaldab. Ja see inimene ei tohiks hakata ahhetama-ohhetama «oh, sa vaene laps», vaid kuulama ja tuge pakkuma.
Lohutama ja kinnitama, et laps ei saa midagi parata ning ta ei ole juhtunus kuidagi süüdi. See on väga oluline.
Tahan iga ema ja naist julgustada, et kui on vähegi kahtlusi, siis tuleb lapsega rääkida. Võib võtta jutuks ka neutraalse juhtumi, et kellegi teisega on nii juhtunud.
Kui laps näeb, kuidas vanem teemat käsitleb, siis teeb ta järelduse, et ta saab emaga rääkida. Et ema saab sellest aru. Laps väga ootab signaali, et ta saaks ära rääkida.
Abi politseile
Tallinna perekeskus teeb tihedat koostööd politseiga ning nii mitmedki füüsilise vägivalla ja seksuaalse väärkohtlemise juhtumid on just tänu perekeskuse tööle välja tulnud.
«Spetsialist ei saa lapsele öelda, et see jutt jääb meie vahele, vaid tuleb ausalt rääkida ja lahti seletada, mis last ees ootab,» ütleb keskuse psühholoog Anni Vaher.
Võimalusel üritavad perekeskuse psühholoogid olla kuni juhtumi lõpplahenduseni lapse kõrval. «Lapsele ei maksa valetada, kui on teada, et juhtumit ei saa ja ei tohi enda teada jätta,» tõdeb Vaher.
Läinud kuul kerkis valusalt üles taas pedofiilia teema, kui selgus, et lastevanemate liidu endine juht Kaur Hanson on aastaid alaealisi seksuaalselt väärkohelnud. Harju maakohus mõistis kolmapäeval Hansoni süüdi mitme lapse vägistamises ja pilastamises ning määras talle karistuseks 10 aastat vangistust.
Prokurör taotles mehele maksimaalset, 15-aastast vanglakaristust ning maksimumkaristuse Hanson ka sai. Vastavalt lühimenetluse korrale vähendati aga karistust kolmandiku võrra, nii et vangis tuleb tal istuda kokku 10 aastat. Hansoni kaitsja ütles, et soovib otsuse edasi kaevata, sest tema arvates pole õige tema süüdimõistmine vägistamises.
Vaher tunnistas, et nende poole pole Hansoni ohvrid pöördunud. Ta julgustas kõiki lapsevanemaid vähimagi kahtluse ilmnemisel perekeskusest abi otsima.
«Pöörduge meie poole, arutame, me saame teid aidata,» soovitas Vaher.
Üleriigiliselt saab abi ka tasuta telefonilt 116 111, kuhu saavad anonüümselt pöörduda nii lapsed kui ka lapsevanemad. (PM)