Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi lektor Tõnis Saarts leidis, et kõige kauem ministriametis püsinud esiviisikus on küll eriilmelisi poliitikuid, ent siiski võib leida mõningaid jooni, mis neid ühendavad.
Saarts: kauaaegseid ministreid ühendab kolm joont
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esiteks on enamik neist olnud ministriks mitmes valitsuses. Tegemist on persoonidega, kes on Eesti poliitilises establishment'is edukalt kanda kinnitanud ja seal ringelnud juba üsna tükk aega,» sõnas Saarts.
«Kui nad pole olnud ka kõige võimekamad, on nad suutnud enda taha mobiliseerida piisava parteipoolse toetuse, mis on taganud selle, et kui antud erakond taas võimule saab, siis vaadatakse ministrikandidaate otsides kõigepealt just nende otsa,» selgitas ta.
«Teiseks on nad olnud pigem ministrikohtadel, mida on kutsutud ka nn mugavusministriks - välisminister, kultuuriminister, justiitsminister, rahvastikuminister jne,» tõi Saarts välja, lisades, et nendelt ministritoolidelt ei lahkuta harilikult suurte ametialaste põrumiste ja skandaalide saatel.
«Kolmandaks, enamik neist kuulub ühte erakonda, mis Eestis on ka järjest kümme aastat võimul olnud,» ütles politoloog.
Postimehe koostatud tabelist selgub, et pärast taasiseseisvumist on kõige pikemalt ministriametis olnud Villu Reiljan (keskkonnaminister, Rahvaliit), talle järgneb Urmas Paet (kultuuriminister, välisminister, Reformierakond), Märt Rask (justiitsminister, siseminister, Reformierakond), Paul-Eerik Rummo (kultuuri- ja haridusminister, portfellita minister, Reformierakond) ning Tõnis Lukas (haridusminister, IRL).